Nutitelefon piiksatab, see tähendab, et e-kirjade hullunud tulv jätkub. Emade pöörane heitlus lasteaia meililistis jõulukinkide teemal pole ikka veel oma lõppu leidnud. Nii on see kestnud juba nädalaid ja peoni on loetud päevad. Milles aga kokku leppida ei suudeta, on kingitus, mis peab olema KÕIKIDELE LASTELE ÜHESUGUNE. Kas see on tõesti ainus ja viimane hetk elus, kus meie elu õied võrdsuse koorma alla allutatakse? Ainus hetk, kui keegi selle vähemalt näilikugi võrdsuse nimel veel jõupingutusi vaevub tegema? Minu laps kommi ei söö Vaadates, kui raskelt see ÜHISE KINGITUSE otsus tuleb, tundub üldse imelik, et riigikogus ja linnavalitsuses ülepea milleski kokku suudetakse leppida. Kui juba 24 ema (enamikus on ju spämmijad naised, kel tundub keset päevatööd lõputult aega olevat netis möllata) ei suuda lihtsamateski asjades kokku leppida. Kas lapsevanemad teevad kõik endast oleneva, et seda võrdsust ei tekikski? "Minu laps on eriline! Mina tunnen oma last kõige paremini! Minu lapsele see ei sobi! Minu laps seda ei taha! " Aga mis siis, kui üksikisiku huvi võiks vahel üles kaaluda ka ühiskondliku huvi? Need zombistunult oma lapsi teenivad vanemad võiks vähemalt kaaludagi sellist võimalust. Tundub, nagu poleks ühes lasteaiarühmas käivatel lastel üldse ühiseid jooni peale sünniaasta. Äärmisel juhul ka soo. Kõige olulisemaks osutub ikkagi elatustase koos tarbijaeelistustega. Selle eest tuleb võidelda viimse veretilgani. "Mis mõttes kommid? " halab üks ema "Minu laps ei söö mitte kunagi komme. " Tahaks näha muidugi, millise kommivaagna juures selle emmekese illusioon puruneb? "Raamat? " küsib teine emmeke põlglikult ja lisab: "No kes neid enam loeb, meie laps on juba nii suur arvutikasutaja, et iPadis on kõik mängud selged. " Selge see, sellel perel juba üks raamat on, aitab küll. Jüri Mõis ei loe samuti raamatuid. "Alla kümne euro ei saa ju midagi," kribib kolmas emme, kes ilmselgelt end ise tööl käimisega ei vaeva. "Teeme 15 lastele ja õpetajate kingid lisaks. 20-30 on paras summa lapse kohta. Kas siis laste jaoks on kahju, mingid rotid olete vää? " Isegi kui mõni Maxima kassas 12 tundi järjest rügav sama rühma emme arvaks, et seda on ühe lasteaiapeo kingituse kohta paljuvõitu, ei julgeks just tema seda öelda. Just tema paneb hambad risti ja maksab. "Teeme tüdrukutele roosad printsessikotikesed sülekoeraga ja poistele midagi muud, ma ei tea mida, püssid äkki või autod," lehvitab neljas käsi. "Mina soolist eristamist ei poolda, olgu kõigil ühesugused kingitused ja neutraalsetes toonides," põrutab ökoemme. Ilmselt peaksid need koosnema puidust, sojaõlist ja seemnetest, mida on Fair Trade reeglite järgi kasvatatud. Väärkoheldud kommid Kõige lihtsam on ristata käed rinnal, ümiseda mõnd budistlikku palvet ja pisut leviteerida, et see vihtlemine endast võimalikult kaugele hingata. Või öelda nagu keskmine mees: "Ma annan parem raha, aga jätke mu hing rahule. " Vaadates rahva tahte haledat visklemist ilma mingi koosmeeleta, tekib suur ja soe igatsus kõva käe järele. Mitte, et Putin tuleks ja kõigil alpidel emmedel tagumikud tuliseks teeks. Piisab ka ühest nõukogudeaegsest naispedagoogist, kes rusika lauale lööks ja ütleks, et kõigile kommipakid ja asi vask. Ma lugesin lehest, et mõneski vallas pole lasteaedades mingit paanikat, kommipakk on vallalt ja pidu lasteaia poolt. Kõigil muret vähem, ei mingeid peomakse, kingimakse, jõuluvanamakse ja muud sellist. Ega ka kaheldava väärtusega prahti, mis hiljem kodu ummistaks. Kommipaberid lähevad julgelt prügisse. Pidi see Evelin Ilves oma kräpijama (ka muide lastevanemate jõuluaegses meililistis) valla päästma. Tänu talle on nüüd kommid muutunud millekski, mida tuleb karta nagu katku. Kui need pole mõistagi käsitöötrühvlid, nagu ta soovitas. Ükski sotsiaalselt vastutustundlik ema komme lapsele ei luba. Vähemalt mitte avalikult. Halloo, seda vähest pudi, mis sinna helkivasse kommipaberisse järele on jäänud? No kuulge? Varsti ei sisalda see peale transrasva ka enam suhkrut ega üldse mitte midagi. Järgmiste aastate trend on kommid, millest on järel vaid lõhn ja järjest suuremaks kasvav pakend. Ja korraga saabub telefoni vaikus. "Teeme kommipakid," piiksatab üks hääleke. Ja teda ei löödagi kohe ja eriti pikkade naeltega ning piinarikkalt risti. Vaid lepitakse. Pärast kolme nädala pikkust vaidlust, mis on sisaldanud ideid meigikarpidest puldiautode ning nimeliste spordivahenditeni. Ilmselt on kõigil selgelt silme ees eelmine jõul, kus lepiti kokku, et kingikotis on VÄIKE lego. Ja mis sealt taadi kotist siis lasteaia saalis jõulupeol välja voolama hakkas? Ikka nii mõnigi suurejooneline 50-60eurone legokomplekt. "Ah, odavamat polnud mõtet," lehvitab üks isa muretult käsi. "Meil laps nuttis õhtul ja ütles, et ta on vist lasteaias nii halb laps olnud, et tema sai kõige väiksema paki," kurtis teine ema peale pühi. Tundub, et tal endalgi on pisarad kurgus. Hurraa, teeme viiele õpetajale ka kingituse! Ma ei tea, kust tulevad need emmed, kes tõmbavad iga aasta käima õpetajatele kingi ostmise sae? Vahel tundub, et neil on kodus mõni kinkekaart ülearu või meepott ja sussid seisma jäänud. Ja siis piiksatab keegi, et peale kolme rühmaõpetaja on tegelikult ikka muusika- ja liikumisõpetaja ka kinki väärt. Nemad ju samuti peol. Tule taevas appi! Kahe lasteaialapsega peres tähendab see 2 x 5 kinki lasteaiaõpetajatele. Huviringide treenerid ja õpetajad lisaks, kokku 14 meeles peetud haridustöötajat! 14 inimest, kellest isiklikus plaanis tegelikult suurt midagi ei teata. Isegi mitte kinkimise jagu. Korraga langeb minule lapsevanemana vastutuskoorem, et Eestis on õpetajate palk 300-500 eurot? Ja süütunne, et õpetaja SELLISE raha eest minu last õpetama peab. On ju ka lasteaedu, kus vanemad koguvad jõuluks kokku õpetajatele 13. palga. Mina isiklikult õpetaja nahas olles eelistaksin arvestatavat sissetulekut. Sularahas. Alles see oli, kui lasteaiapeol tublid lapsevanemad pedagoogidele muudkui ette tõstsid, kuni üks õpetaja häbelikult ütles: "Ega me päris näljas ka ei ole. " No vot. Või on see professionaalsesse partnerlussuhtesse kingiga trügimine pigem samalaadne žest, millega heategevuseks annetatakse? Pisut üleolev? Patroneeriv? Või just allaheitlik nagu omal ajal šokolaadikarp ja ümbrik, millega sai majavalitsuse ühest otsast teiseni pugeda, nii et nina pruun. Ah, unustagem see, on ju jõulud! Andmise, ostmise ja müümise aeg. Piiks, kostab telefonist. Appi - mis nüüd jälle lahti on? Otsustati hoopis helendavate ketsipaelte kasuks?