Sündmustest  tihedas novembris jäi üks oluline hoiatussignaal piisava tähelepanuta.
Nimelt soov maha tampida ja kõvahäälselt kritiseerida iga arvamust, mis  julgeb kahtluse alla seada viimaste aastate valikud.
Riigikontrolli  aastaaruanne näitab üsna selgelt, et Eesti on arengus toppama jäänud,  meile näib isegi Euroopa Liidu keskmike hulka püüdlemine valmistavat  raskusi, rääkimata tippu jõudmisest.
Muu hulgas näeme, et Leedu on meist  mitme olulise näitaja poolest möödunud ja kaugel ei ole aeg, kui ka  Läti seda teeb.
Aasta-aastalt on aina piinlikum vaadata  aastaaruandele järgnevat reaktsiooni - kuidas valitsus ei analüüsi mitte  sõnumit, vaid ründab sõnumitoojat.
Küsimus ei ole kindlasti mitte  riigikontrolöri isikus, sest sama saatus tabas ka tema eelkäijat.
Reformierakonna suhtumisest aruandesse võib aru saada, sest see lükkab  ümber oravate reklaamklipis väidetu.
Vastupidi, aruandest selgub, et  võrreldes teistegi Balti riikidega on olukord halvenenud.

Läti ja Leedu mööduvad meist Leedu on meist ostujõult tempokalt möödunud ja  Läti, kellel jääb see veel Eestile alla, on viimase viie aasta jooksul  näidanud Eestiga võrreldes kaks korda kiiremat kasvu.
Eurostati andmetel  moodustas Eesti SKP inimese kohta ostujõu alusel eelmisel aastal 72,8  protsenti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi (Kreeka andmed kahjuks puuduvad)  keskmisest, Leedu näitaja oli 74 protsenti ja Lätil 67 protsenti.
Eestimaalaste  ostujõudu nõrgestab kasvav hinnatase, samal ajal on elu lõunanaabrite  juures läinud viimastel aastatel hoopis odavamaks.
Eesti hinnad on  kerkinud 79,7 protsendile ELi keskmisest.
Lätis ja Leedus on hinnatase  alanenud vastavalt 71,1 ja 64,5 protsendile ELi keskmisest.
Meie hinnad  on kõrgemad kui Lätis ja Leedus ning meie inimeste ostujõud on  leedukatest väiksem.

Inimesed tunnetavad eriti toiduainete  hinnatõusu, mille vältimiseks on riigil võimalus alandada toiduainete  käibemaksu.
Vähesed Euroopa Liidu riigid peale Eesti ei tee peamistele  toidukaupadele maksusoodustusi.
Oleme suhtelise vaesuse osas ELi riikide  seas eelviimasel kohal, kuid toidule ja ka toasoojale ning elektrile,  seega just väikese sissetulekuga inimeste peamistele kuluartiklitele, on  makse vaid tõstetud.

Kolmas oluline näitaja - Eesti tööjõu  tootlikkus - pole kolme aasta jooksul Euroopa keskmisele lähemale  jõudnud.
Eelmisel aastal moodustas Eesti tööjõu tootlikkus ELi 28 riigi  keskmisest 70 protsenti.
Viie aastaga on Eesti tootlikkus kasvanud 4,4  protsenti, samas kui Lätis 11,9 ja Leedus lausa 12,7 protsenti.

Neist murettekitavatest andmetest ei soovita  rääkida.
Valitsuserakonna retoorika sellest, kuidas meie maksusüsteem on  veatu ja igasugune arutelu edasiste lahenduste osas juba eos väär, on  nende andmete taustal lihtsalt ülbe.
Isegi Reformierakonna auesimees  Siim Kallas nendib, et tark liider kuulab alati väga tähelepanelikult,  mida tema kriitikud räägivad, sest tark saab tegelikult ju aru, et neil  on mõne koha pealt õigus.

Valimistele minnes pakutakse aga sellesama  tegemist, mis on toonud seisaku.
Toimivaks lahenduseks ei saa pidada  töötukassa ümbernimetamist või sotsiaalmaksu raha kokkuhoidmist,  kuulutades puudega inimesed töövõimelisteks.
Ettevõtjatel on vaja enamat  kui kaheprotsendist sotsiaalmaksu alandust.

Keskerakonna hinnangul peaks riik omalt poolt  soodustama kõrge lisandväärtusega toodete tootmist ja ettevõtete  eksporti välisturgudele, sest ainult tulude kasvuga suudavad ettevõtjad  tõsta tootlikkust uuele tasemele, ilma et töötajate palgad kannataksid.

Majandusel pole vedurit Riik peaks ühtlasi kaardistama kogu  ekspordisektori ning sõeluma välja kõige potentsiaalsemad majandusharud  ja ettevõtted.
Kui selgem pilt ette manada, lähevad toetused rohkem asja  ette ja tekiks enam ettevõtteid, kes oleksid võimelised rahvusvahelises  konkurentsis Eesti edule kaasa aitama.
Praegune ettevõtluskeskkond toob  pigem uudiseid, et olulised välisettevõtted mõtlevad Eestist  lahkumisele, aga mitte uudiseid uutest investeeringutest.

Kuigi me näeme väikseid mullistusi siin ja  seal, puuduvad riigikontrolligi hinnangul Eestis tegelikult suure  lisandväärtusega majandusvedurid, mis suudaksid kaasa vedada ka  ülejäänud majandusharusid.
Riik üritab ennast näidata kui majanduse  arengu suunajat, kuid sel ei pruugi teadliku tegevusega pistmist olla.

Riigikontrolli aruandest selgub, et üks  suuremaid muresid seisneb selles, et riik tegelikult ei tea, kas ja kui  suurel määral väljavalitud lahendused majanduslikke probleeme  leevendavad.
Maksudega mängimine, mida Reformierakonna juhtimisel  viimasel viiel aastal laialdaselt harrastatud on, lisab omakorda  ebakindlust.

Riigikontrolli väljatoodu paneb kahtluse alla  eduloo, mille puhul peaministri erakond ütleb, et kõike tehakse õigesti  ja teisiti tegemine oleks eduloost loobumine.
Teisitimõtlejad on  valitsusringkondade silmis kas tüütud või ohtlikud.
Ja selline olukord  pole soodus uute ideede esilekerkimiseks.
Kes see ikka soovib, et teda  mõnitataks.
Lihtsam on ju teha mitte midagi, siis ka ei juhtu midagi  halba.

Kõige ebaõiglasem on aga see, et eriti  kõvadeks mahategijateks võivad olla ministrid, kellel pole meile pakkuda  suurt midagi peale seisaku ja kinnituste, et kõik on tehtud õigesti.
Kui tulemus on vale, siis ju pole õigesti.
Vajame suuremat sallivust oma  majanduspoliitilises debatis ja väiksemat sallivust praeguse seisaku  suhtes.