On rühm inimesi, kes teevad igal aastal  Nobeli preemia väärilise avastuse: detsembrikuu on tüütu.
Kaubamajad ja  tänavad on pungil päkapikkudest ja jõuluvanadest, kaupmehed üritavad  nagu rändmustlased oma kraami pähe määrida.
Ei saa astuda sammugi, ilma  et kõrvu rüvetaks mõni iiveldamaajav jõulumeloodia.

Kurtjatel on  täielik õigus, kuid nad unustavad ühe väikse asja: veelgi tüütum kui  jõulumelu on selle üle vingumine.
Mitte kedagi ei huvita hala sinu  Facebooki seinal, kuidas pühad on kommerts ja meeleolu on hukas.
Ning  kuidas ahned kapitalistid teenivad armutult rahva massihüsteeria pealt.
Teenivad jah, mis siis?
Sinu hala võis heal juhul olla originaalne ehk  kakskümmend aastat tagasi!

Jube lugu küll - sain vanatädilt taas  kingiks põhjapõdrapiltidega aluspesu!
Kas see ongi siis pühade mõte?
Ei  ole!
Kuid võiks siis proovida äkki oma hingest natuke midagi sügavamat  otsida?

Ma ei virise jõulude üle, vaid selle üle, et jõulude üle virisetakse.