Piibel, täpsemalt öeldes Pauluse esimene kiri tessalooniklastele,  täheldab: «Kui öeldakse: «Nüüd on rahu ja kindel olek», siis langeb  äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale,  ja nad ei pääse pakku.
» Kuigi Pauluse sõnad puudutavad Issanda päevaks valmistumist, kõlab  see võrdlus - nagu paljud teisedki 2000 aastat vanast pühakirjast  pärinevad kõnekujundid ja võrdlused - värskelt ja asjakohaselt ka  maisemates olukordades.

Oleks arvatavasti liialdus väita, et 2014. aasta lõppu ja rohkem kui  kümnendi Afganistanis kestnud ISAFi missiooni lipu langetamist oodanud  NATO arvas ees seisvat täieliku rahuaja.
Korralikku hingetõmbepausi  eeldas enamik aga ilmselgelt.
Sellele osutavad arvud tänavu täpselt 24. veebruaril avaldatud NATO kaitsekulude raportist.

Allianss on sellist iga-aastast ülevaadet koostanud alates oma  asutamisest.
Juba 1949. aastast kehtib ka tungiv soovitus, et liitlaste  kaitsekulud ei tohiks jääda alla kahe protsendi nende sisemajanduse  kogutoodangust.
Olukorras, kus kulukriteerium on hästi teada ning  kaitsele kulutab kaks või enam protsenti vaid neli riiki 28st, võib vist  järeldada, et alliansi enamus valmistub rahuks.

Loomulikult tuleb arvesse võtta, et riigi huvid ei pruugi kattuda  tema sõjalise liidu omadega.
Näiteks vaadates Kanada või Belgia asukohta  maailmakaardil, tundub pealiskaudsel pilgul ehk isegi ratsionaalne  jätta riigikaitse ühele protsendile SKTst.

Ega Kreeka eeskujulikud 2,3 protsenti pole ju ka tingitud Ateena  poliitikute murest terve euroatlantilise kogukonna tuleviku pärast.
Rohkem on sellel pistmist drastiliselt kahanenud SKTga, mis muudab tükk  aega varem kokku lepitud kaitsehangete osakaalu seal suuremaks,  laenuandja müüdud kaitsekraamiga ja ajaloolise hirmuga naabruses asuva  teise NATO liikme ees.

Üleüldise rõõmu- ja rahurohke maailma ootus tundus eriti tugevalt  peegelduvat õkva meie naabruses paikneva Läti ja Leedu riigieelarvetes -  neil kummalgi moodustasid kaitsekulud vastavalt 0,9 ja 0,8 protsenti  SKTst.

Pool aastat pärast selle raporti ilmumist olid rahuriigi-lootused  asendunud kõhedusega ka kõige rõõmsameelsemate liitlaste juures.
I-le  pani täpi Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil - isegi enne  ELi ja NATO ridades Venemaa osas pigem leebemat lähenemist pooldanud  Holland avastas, et Moskva võib nende kodanikele surmaohtu kujutada ka  lihtsalt reisil päikselisse Kagu-Aasiasse.
Tükkideks lastud lennukis  hukkunud kodanikud liitsid NATO perega kindlamalt ühte ka neile juba  Afganistanis eriti lähedaseks saanud Austraalia.

Walesi NATO tippkohtumisele saabunud Austraalial oli seal  Põhja-Atlandi riikidega ühist muret muudki.
Sealsamas moodustas Canberra  üheksa alliansi maaga (Itaalia, Kanada, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa,  Suurbritannia, Taani, Türgi ja USA) koalitsiooni end Islamiriigiks  kutsuva terroriorganisatsiooni vastu.

Nn Islamiriigi tõttu kõlab isegi liiga pehmelt väide, et NATO piiril  lõõmab mitmest küljest kriis.
Lääneriikidest on Süüria ja Iraagi  sõjakeerisesse ennast ja märtrikrooni leidma suundunud sajad noored  islamistid.
Nende aktiivne värbamistöö ja edasi-tagasi saalimine  suurendab aiva tõenäosust, et 2001. aasta New Yorgi, 2004. aasta Madridi  ja 2005. aasta Londoni sündmused saavad oma järje näiteks Ottawas,  Pariisis või Kopenhaagenis.
Võimalikud kriisikolded podisevad  liitlasriikide sees.

Tänavusügisene Riia julgeolekukonverents kulges märksa murelikumas  vaimus kui varasematel aastatel.
«Valitsustel saab olema raske liigutada  raha ära valdkondadest nagu tervishoid,» möönis seal NATO  asepeasekretär James Appathurai.
«Kuid mulle tundub, et esimest korda  alates 2001. aastast on inimesed närvilised - nad on närvilised, kui  vaatavad itta, nad on närvilised, kui vaatavad lõunasse.
» «Ma usun, et parlamendid ja kodanikud toetavad nüüd kaitsekulutuste tõstmist,» oli Appathurai veendunud.

Probleem on aga selles, et mõneti on kaitseplaneerimine tõepoolest  viimseks kohtupäevaks valmistumise sarnane: see nõuab aastatepikkust  järjepidevat pühendumist.