Selleks et mõista Ukraina idaosas lahvatanud kaose põhjust, pidin istuma ühel palaval  augustikuu päeval Kiievis Donetski oblasti lõunaossa Mariupolisse  suunduvale rongile.
Rong kandis nime Azov ja koosnes enam kui kümnest  vagunist.
Tormasime koos operaator Verner Vilgasega läbi Kiievi metroo  perroonile üsna viimasel minutil ja meie õnneks seisis rong kohe esimese  harul.
Kõht oli kiire tööpäeva järel väga tühi ning pilk otsis 9. vaguni kõrvalt pingsalt restorani, aga seda polnud.
«Restoranvagun  likvideeriti kaks aastat tagasi,» teatas meie vagunisaatja, valgesse  triiksärgi ja lühikesevõitu seelikusse pakitud tüse daam.
20-tunnise  sõidu sissejuhatuseks oli see äärmiselt halb uudis ja me hüppasime  kõrvalasuvasse pirukaputkasse, et rabada kilekotti nii palju söödavat,  kui nelja minutiga aeglasevõitu müüjalt kätte saab.

Jõudnud minut enne rongi lahkumist kupeesse, avastasime end  vagun-muuseumist.
Tere tulemast aastasse 1986.
Kui olin veel väike  poisike ja Riia rong tegi Võrus peatuse, käisime sellisega vanatädil  Leningradis külas.
Pedaaliga peldik, mida ei tohi linna piires ega  peatustes sanitaarsetel põhjustel kasutada, ja kõik sellega kaasaskäivad  mõnud olid siin hoole ja armastusega säilitatud oma algupärases vormis.

Kiievis pole juba kaks-kolm aastat enam maailma kõige hullem  rahvusvaheline lennujaam, kuhu olen sattunud, aga reisimine ida poole  korrigeeris Ukraina viimaste aastate arengust tekkinud pilti.
Azovi  mereäärse linna Mariupoli tänavad olid justkui äsja üle elanud  suurtükiväe rünnaku - ometi polnud seal sõjategevust toimunud.
Mariupol  on Donetski oblasti suuruselt teine linn, elanike arvult võrreldav  Tallinnaga.
Ja tema sees asub kaks umbes Põlva-suurust metallitööstust,  lisaks sadam.
Tööpuudust sama hästi kui pole, rahavoogudest annavad aimu  kaubanduskeskused.
Avalik taristu pole seevastu värvi ega pahtlit  näinud 30 aastat.
Mõnekümne kilomeetri kaugusel nägi rajoonikeskuse  haigla välja selline, kuhu ei tahaks ka surmatõvega sattuda.
Liiga kole  oli see pilt, mis avanes pärast Maidani-järgselt koristatud Kiievit.

Lugesin Ukraina päevikut kokku pannes suvel nii mõnegi sealse  sõjaväelase blogi, kust vaatas vastu samasugune pilt: paljude rindele  sattunud Kesk- ja Lääne-Ukraina inimeste jaoks oli Donetski ja Luganski  oblasti viletsus suur šokk.
Donetski moodne lennujaam ning  jalgpallistaadion olid justkui pärlid sõnnikuhunnikus.
Ukraina  piiriäärsed piirkonnad on olnud aastaid depressiivsete väikelinnade ja  unustatud külade kantsiks.
Kohalik röövkapitalist maksis kaevurile palka  200 eurot kuus, sest miks pidanuks ta rohkem maksma - söekaevanduste  piirkonnas ju muud tööd polnud.

Kui Kiievis möllas Maidan ja sündmused hakkasid jõudma haripunkti,  uuris Ukraina ajakirjandus meeleolusid riigi eri piirkondades.
Paarikümnest oblastist eristusid kolm, mille elanikud olid kõige  selgemalt meelestatud revolutsiooni vastu.
Need olid Donetski ja  Luganski oblast ning Krimmi autonoomne piirkond.
Depressiivsed ja  vaesed.
Selline oli ka kant, kust on pärit Ukraina ekspresident Viktor  Janukovõtš, kelle meeskonda kutsuti Donetski klanniks.
Sealt moodustus  ka see pinnas, mis võimaldas võrsuda Venemaa külvatud  separatismiseemnetel.

Tegelikult soovis Putini režiim Janukovõtši põgenemise järel eraldada  Ukrainast koguni üheksa oblastit, mida hakati nimetama Lõuna- ja  Ida-Ukrainaks ning Novorossijaks.
Kokkuvõttes õnnestus tervenisti  okupeerida vaid Krimmi poolsaar ning väiksem osa Donetski ja Luganski  oblastist.
Katseid samasuguseid «rahvavabariike» luua tehti ka Odessas,  Nikolajevis, Dnepropetrovskis, Harkovis ja Mariupolis.
Viimases õnnestus  Ukraina keskvõimu taaskehtestamine üsna üle noatera tänu sellele, et  otsustaval hetkel ei kõhelnud sõjaväelased oma baasi kaitsmiseks relvi  kasutamast.
Mujal jäi venemeelsete võimuhaaramise takistamine miilitsa  ülesandeks ja tõsisemat kriisi ei järgnenud - selleks polnud  sotsiaalmajanduslikku tausta.

Üsna pea pärast Mariupolist naasmist tuli mul võtta ette retk  Kagu-Eesti piirialale - kohta, kust oli röövitud Eston Kohver.
Pidin  saatma üht välisajakirjanikku, kes soovis näha sündmuskohta ning kõnelda  kohalike elanikega.
Paraku oli piiriäärne Miikse küla inimestest  peaaegu tühi.
Kohalikest püsiasukatest oli kodus vaid Vovka-nimeline  meesterahvas, kes diktsiooni järgi otsustades maitses köögis sõbraga  mõnda julgust lisavat jooki.
Ja Vovka vastus välismaalase küsimusele,  kas ta kardab roheliste mehikeste tulekut, oli lihtne: miks ma peaks  neid kartma, nad lähevad ju siit mööda Tallinna poole.

Neis sõnades peitub omajagu samasugust loogikat, mis töötas Ukraina  alade okupeerimisel - otsustaval hetkel polnud neis paikades kriitilist  massi, kes oleks vastu hakanud.
Õigupoolest, Krimmis oli vastuhakkajaid,  kuid nende heidutamiseks ilmusid öö varjus välja relvastatud rohelised  mehikesed.
Ida-Ukraina rahvavabariigid meenutasid esimestel kuudel  seevastu parajat klounaadi, mille laialiajamiseks piisanuks veel  aprillikuus paarisajast meie tavalise kaitseliitlase väljaõppega  reservväelasest.
Kuid niigi palju kaitsetahet seal tol momendil polnud.

Ukraina armee kujutas endast paberil veel enne sõjategevuse algust  Euroopa mõistes küllalt arvestatavat jõudu.
Selle kasutuses pidi olema  üle 700 tanki, paarsada lennukit ja kümneid laevu.
Tegelikkus oli  masendav - võitlusvõime kriisi algusetapis oli null.
Aastatepikkune  alarahastus oli kaitseväe moraali sedavõrd alla viinud, et muutis selle  sama hästi kui teovõimetuks.
Ukraina uuel valitsusel võttis mitu kuud  aega, enne kui vene kasakate ja «vabatahtlike» invasioonile suudeti  tõmmata ette raudne eesriie.
Nende kuudega kaotatud aeg maksab Ukraina  riigile tänaseni kallist hinda.
Krimmi poolsaar on pindalalt poole Eesti  suurune territoorium, Ida-Ukrainas on okupeeritud umbes 10 000  ruutkilomeetrit.
Eesti ei saaks endale nii suurte alade loovutamist  ajutiseltki lubada, kuna see paneks küsimärgi alla meie riikluse  püsimise.

Kriisiaastatel saavutatud kahe protsendi kulutamine kaitsevõimele on  loonud sellise aluse, tänu millele meil sellist olukorda ilmselt ei  teki.
Põhjust täielikuks rahuloluks siiski pole.
Julgeolekuteema püsib  mõne erakonna valimisloosungites praegu vaid konjunktuursetel  kaalutlustel - paar aastat tagasi löönuks sama poliitiline jõud suurima  heameelega kaitsekulutustele käärid sisse.
Raud ja betoon pole ka  julgeoleku ainsad komponendid - nagu näitas ka Ukraina kogemus, siis  vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi, on kodanike kaitsetahe.
Kuidas meil sellega lood on?

Kui riik panustab kaitsevõimele rahaliselt kaks protsenti SKTst, siis  keskmine reservväelane või Kaitseliidu liige saab panustada kahe  protsendiga oma vabast ajast.
Ka kõige optimistlikuma ajakasutuse juures  ei teeks see rohkem kui 96 tundi aastas ehk võimalust osaleda kahel  nädalavahetusel mõnel õppusel või laskmistel.
Kaks protsenti pole ju  palju ülejäänud 98 protsendi rahuaegse elu säilitamiseks, militarismist  on asi kaugel.

Praegu töötavad tuhanded Ukraina vabatahtlikud selle nimel, et täita  aastatega tekkinud lünkasid.
Eriti kurb on see, et erinevalt Vene  agressiooni ohvriks sattunud Gruusiast oli neil piisavalt pikk  eelhoiatusaeg.
2008. aasta hilissuvel Postimehe ajakirjanikuna  Thbilisist naastes tegin Kiievis aega parajaks intervjuuga Moskva  poliitikavaatleja Jevgeni Kisseljoviga, kelle peamine sõnum oli toona,  et järgmisena tuleb Krimmi ja Ukraina kord.
Ta polnud ainus,  samasuguseid teemaarendusi ilmus riburada pidi teisigi.
Kuus aastat  võimalikku ettevalmistusaega lasti lihtsalt käest.

Eestil on võimalik seda viga mitte korrata.
Me teame juba praegu,  milliseid tagajärgi võib tuua viivitus rünnaku tõrjumisel.
Ja sedagi, et  praktilise väljaõppeta reservväelane on sama kasutu kui lihtsalt  nimekirjas olev kaitseliitlane, kes ei käi vähemalt korra aastas  harjutamas.

Kogu tähelepanu riiklike prioriteetide seadmisel on miskipärast  suunatud Põhja-Eestile ja Ida-Virumaale, kuigi lihtsasti ületatava  rohelise piiri ääres kagus elab vähem kui üks tööealine inimene  piirikilomeetri kohta.

See tunne, et Eesti riik hakkab koos noortega Kagu-Eestist ära  kolima, kipub kohalikel inimestel üha süvenema.
Kui Vabadussõja-järgsel,  võrdlemisi vaesel ajal suutis Eesti riik end kehtestada uues Petseri  maakonnas, võiks seda samasuguse innuga teha praegu Põlva-, Valga- ja  Võrumaal.
Eesti riiki on siia tarvis mitte vähem kui Narva või Tallinna.