Jõulude ja aastavahetuse eel läkitavad paljud teele traditsioonilised  pühadekaardid ning kirjutavad sinna parimad soovid.
Vanemale põlvele on  sellise kaardi või kirja avamine liigutav.
Pealetungival internetiajastul võib see kõik nooremale põlvkonnale  tunduda vanamoodne.
Vähemalt osale.
Täna on popid facebookid ja meilid,  elektrooniline kiri jõuab pärale sekunditega.
Miks ikkagi igal aastal  postkontorites kaarte müüakse?
Ikka selleks, et sinna taha midagi  liigutavat KIRJUTADA.

Nii on see olnud viimased paarsada aastat.
Paari nädala eest sattusin  raadiost kuulama uudist sellest, kuidas Soome haridusametnikud tulid  välja geniaalse ideega: tühja sellest kirjatehnikast ja kirjaoskusest,  kaotame selle üldse ära.
Piisab, kui teha lastele koolis selgeks  arvutiklaviatuur ning kõik saabki joonde.
Ajaga peab kaasas käima,  suhelda tuleb ikka moodsaid sidevahendeid kasutades.
Ilukirja ning  üldist kirjutamise oskust pole enam vaja.
See on lapsele koormav.
Kaunist kirjaoskust võib laps või noor imetleda muuseumis.
Möödus vaid  paar päeva ja siis kuulsin ühest Eesti populaarse raadiojaama eetrist  samasugust juttu.
Kõnelejaks oli pealinnas asuva haridusministeeriumi  kõrge ametnik.
Rääkis nii õhinal, et noored internetiajastu  facebooki-vanemad jäid teda kindlasti uskuma.
Mina kahjuks mitte ja  nõuan oma pojalt korralikku kirjaoskust.

Siiani on meie noored maailma kõikvõimalikel olümpiaadidel ja  konkurssidel loorbereid lõiganud ning auhinnalisi kohti noppinud.
Kirjutamise oskus on ülesannete lahendamise juures üks oluline tahk.
Siiani oleme näidanud koha kätte isegi suurriikidele.
Kas  innovaatilisuse matkimisega tahame oma viimasedki trumbid käest mängida?

Me peame kogu aeg tegema midagi kellegi soovituste ja mallide järgi,  ning ikka välismaiste õpetajate poolt.
Las soomlased katsetavad, Eesti  koolides on kirjatehnika olnud ja seda õpetatakse ning hinnatakse.
Kui  tahame, et noorte käekiri meenutaks varsti üle paberi jalutanud varese  jalajälgi, siis laskem käia.
Juba praegu ei saa noored enam ise paljudel  juhtudel aru, mida nad on tunnis kokku kirjutanud.
Mida siis rääkida  veel vanematest ja õpetajatest.
Ülesanne võib ju õige olla, aga kui  pedagoog käekirja välja ei loe, pole vaja hiljem halva hinde pärast  protsessida.
Sama meelt oli ka mitu õpetajat, kellega asja arutasime.
Nemad on kindlalt koolides kirjatehnika kaotamise vastu.

Kirjaoskust väärtustasid omal ajal pastorid ja kirikuõpetajad, kes  hakkasid maarahvale haridust andma.
Ajaloost teame, et eesti mehed olid  üldise harituse ja kirjutamise poolest Tsaari-Venemaa armees ülimalt  hinnatud, paljud neist olidki ametis staapides.
Sama oli nõukogude ajal.

Isegi papa Jannsen pani ärkamisajal rahvale südamele, ärge Te  kirjatarkust unustage.
Ja nüüd ütleb keegi, et 21. sajandil pole seda  kõike enam vaja.

Kirjutage arvutis ja olete suuremeelsed.
Internet võib olla, aga kui  pangas peab ühel päeval dokumendile allkirja andma, siis kas teeme  dokumendil vajalikku kohta kolm risti nii nagu keskajal.
Venemaale või  Araabia riikidesse sisenemisel peab täitma tollideklaratsiooni või  migratsiooni kaardi.
Vaevalt need paarikümne aasta pärast kaovad.

Nendelegi tuleb selgelt kirjutada oma nimi ja sõidu eesmärk.
Ikka  selgelt ja KIRJATÄHTEDEGA.
Kui poetad piiriametnikule, et oskad ainult  arvutiga, aga mitte käsitsi, siis saadetakse teate küll, kuhu... Niisiis, kirjaoskus on meile ja tulevastele põlvedele vajalik, räägitagu  ümberringi mida tahes.

Jääb loota, et kirjutamine ja heade soovide saatmine on moes ka  järgmistel pühadel, ka kümne või kahekümne aasta pärast.
Kirjatehnikale  tähelepanu pööramine pole kiusamine, vaid igati elementaarne oskus.