On lihtne majanduslik tõde: kuidas ühel riigil, majandusel läheb,  sõltub kahest asjaolust.
Kõik ülejäänud (sh sotsiaalsed aspektid)  sõltuvad neist kahest.
Esmalt on oluline, milline on töötegijate ja  ülalpeetavate suhe antud riigis.
Teiseks, kui kalleid asju toodetakse  ehk kui palju lisaväärtust annab üks hõivatu või üks töötund.

Eestis oli 2013. aastal üks miljon tööealist (Eesti statistikaameti  andmetel eagrupp 15-74, kuigi Rahvusvaheline Tööorganisatsioon loeb  tööealisteks kuni 64-aastased).
Neist oli majanduslikult mitteaktiivseid  320 000.
Sealhulgas 120 000 pensionäri.
Kokku on meil vanaduspensionäre  300 000, koos töövõimetutega 400 000.
Seega moodustas majanduslikult  aktiivne rahvastik 680 000.
Neist 59 000 olid töötud ja 621 000  reaalselt tööturul hõivatud.

Seega on pensionäride ja töötegijate (ehk sotsiaalmaksu maksjate)  suhe Eesti juba praegu 2:1 ja see saab vaid halvemaks minna.Selge on  see, et ka meie tagasihoidlikke (võrreldes näiteks Skandinaavia  riikidega) sotsiaalsüsteeme ei ole võimalik juba varsti üleval pidada.
Paljud sotsiaal- ja majandusteadlased on arvanud, et kui ka  töötajate-ülalpeetavate suhe muutub halvemaks, siis võib-olla  kompenseerib selle töö tootlikkuse kasv.
Ehk hakatakse tootma kallemaid  asju.

Vaatame statistikat.
Eurostati andmetel loodi Eestis 2013. aastal ühe  töötunni jooksul lisaväärtust 11,4 euro eest (2000. aastal 7 euro eest -  kasv 61,4 protsenti).Soome vastavad näitajad on seejuures: 2013. aastal 39,7 eurot, 2000. aastal 34,4 eurot (kasv 15,4 protsenti).
Siit  ka see lihtne järeldus, miks sama töö eest (näiteks bussirooli  keeramine) makstakse sada kilomeetrit põhja pool kolm korda rohkem  palka: brutokuupalk on Soomes praegu keskmiselt 3000 eurot ja Eestis  kolm korda vähem.
Ja kui laevapilet Tallinnast Helsingisse maksab 25  eurot ja reis ise kestab 2,5 tundi, siis ongi väga lihtne tekkima Soome  lahe lõunakaldal otsus jätta oma naine ja lapsed ning minna põhjakaldale  rohkem teenima.

Seejuures on oluline vaadata, mis juhtus keskmise palgaga ehk tööjõu  tunnikuluga samal perioodil.
Tund tööd läks Eestis 2013. aastal  tööandjale maksma 9 eurot (1999. aastal 2,6 eurot, kasv 3,5 korda).Soome näitaja: 2013. aastal 31,4 eurot, 1999. aastal 21,4 eurot (kasv  1,5 korda).
Järeldus on mõlema riigi (nagu terve Euroopa Liidu) jaoks  kurb: tootlikkus on kasvanud aeglasemalt kui tootmiskulu.
Teatavasti  moodustab tööjõukulu keskmiselt poole kõikidest ühiskonnas tehtud  kuludest.

Mis siit järeldub Eesti jaoks?
Selgub, et Eesti (ettevõtjad ja  investorid) mängis esimesed kakskümmend iseseisvusaastat lolli ja jättis  ajaloolise võimaluse kasutamata.
Mis mõttes?
Kohe selgitan.
Uskumatu,  aga tõsi - rahareformi aastal (1992) moodustas keskmine palk Eestis 26  eurot, kümme aastat hiljem 643 eurot ja praegu on see u 1000 eurot.
Loomulikult toodeti Eestis üheksakümnendate alguses enamasti rämpsu.
Aga  rämpsu saab kenasti müüa, kui sa teed seda odavalt (näiteks Hiina  praegu).

Fikseeritud kursi ja ülikiire inflatsiooni tingimustes (1992 - 1000%, 1993 - 90%) muutus kõik «Made in Estonia» valguskiirusel  kallimaks.Ühtlasi kasvas samas tempos eestlaste ostuvõime välismaal  toodetud kaupade ja turismireiside suhtes, mis päädis miinus  22-protsendilise jooksevkonto defitsiidiga 2007. aastal (õnneks saabus  majanduskriis).

Meie eespool tõstatatud põhiküsimus - kas ehk kasvas Eesti toodete  kvaliteet (mida raske mõõta) ja tootlikus vähemalt sama kiiresti - sai  ka eespool vastatud: ei kasvanud.Mis tähendab, et Eesti (ettevõtja)  jättis oma ajaloolise võimaluse kasutamata, nii kurb kui see ka ei ole.
Pärast Venemaa poolt Euroopa Liidu suhtes kehtestatud impordisanktsioone  selgus, et 20 aastat pärast iseseisvumist ekspordib Eesti põhiliselt  toorpiima.
2013. aastal moodustas toorpiim piimasaaduste ekspordist  Leetu 81, Lätti 43 ja Venemaale 33 protsenti.
Meil on küll Euroopa  moodsaimad lehmalaudad, ent välja veame endiselt väärtustamata toodet.
Kahju.

Milline on tulemus ja kus on põhjused?
Tulemus on see, et Eesti on  tänaseks päevaks kahaneva ja vananeva elanikkonnaga riik.
Laste tegemata  jätmine ehk tarbimise ja reisimise vastu vahetamine on eraldi teema,  mis ei mahu sellesse artiklisse.
Migratsiooni iga-aastane bilanss on  miinus 6000 inimest.
Sama trendi jätkudes kaotaksime järgmise kümne  aastaga kümnendiku oma töökätest.
Veerand sajandiga (1989-2012) on Eesti  juba kaotanud iga neljanda töökäe, aga mõned maakonnad kirde- ja lõuna  Eestis üle 40%.

Probleem on selles, et artikli autori ealised (keskiga) oskavad  praegu head meelt tunda selle üle, et poes on saada juustu ja vorsti.
Sest nad mäletavad, kuidas oli siis, kui ei olnud.
Ent tänased noored  (ja sünnitusealised) seda hinnata ei oska.
Küll aga oskavad nad hinnata  reisimis- ja emigreerumisvabadust.

Kui aastatel enne finants- ja majanduskriisi kasvas Eesti majandus  (ja inimeste tulud) ühes kiireimas tempos maailmas Hiina ja Iirimaa  järel, siis praegu oleme koos mandunud ja stagneeruva Euroopaga  taandunud enam-vähem nullkasvu peale.
Enne kriisi tundus rikastele  riikidele järele jõudmine päevade küsimus.
Peaminister Ansip lubas  Euroopa viie rikkaima hulka jõuda viieteistkümne aastaga.
Mul on kuri  kahtlus, et tänane 20+ ja 30+ ehk siis parimas töö- ja sünnitamiseas  põlvkond sellesse ei usu.
Nende kollektiivsesse teadvusse on ilmselt  jõudnud see teadmine, et nende jaoks rahuldava kiirusega ja hoomatavas  tulevikus Eesti elatustase kasvõi Soomega ei võrdsustu.
Ja Soome ei ole  teatavasti mitte väga rikas riik, küll aga tubli keskmine rikaste seas.

Siit minu küsimus - kas Eesti jookseb enne tühjaks, kui elatustase ja  palk Soomega (ja teiste Euroopa riikidega) võrdsustub.
Õigemini, see ei  peagi päriselt võrdsustuma.
Aga palgavahe peaks kompenseerima kodust ja  perest lahus elamist.
Eesti elab praegu rütmis: maalt linna, sealt  suuremasse linna ja sealt välismaale.
Tean, et midagi sarnast toimub ka  Soomes.
Nende tendentside jätkudes on Eestis umbes kahekümne aasta  pärast kaks ja pool linna, ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast  näidatakse viimseid pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis  välisturistidele kalli raha eest.
Ning SKT elaniku kohta on väga kõrge,  sest pilet on väga kallis.

Siit küsimus - millal lahkub Eestist viimane eestlane ja kustutab  tule.
Ja kas sellega annab midagi ette võtta?
Milles seisneb väljapääs?
Tuleme artikli alguse juurde tagasi.
Mäletate veel, tuleb hakata tootma  ja eksportima kallimaid asju, sest sünnitamisega me kiiresti niikuinii  midagi ette ei suuda võtta.
Millised on Eesti väljavaated ses osas?
Tuleb tunnistada, et mitte eriti helged.
Suuremat lisaväärtust  toodetakse teatavasti kõrgtehnoloogilistes (sh IKT) valdkonnas.
Juuksuri-, küünelakkimise või solaariumi- ja massaažiteenuste hinna  kahekordistamine majandusse raha ei too.
Eesti peab 11 euro asemel  hakkama tunnis tootma rohkem lisaväärtust.

Ja nüüd jõuamegi hariduse juurde.
Milline on üldpilt Eesti  haridussüsteemis ja noorte haridusvalikud antud kontekstist lähtudes?
Kui lühidalt öelda, siis kurb.
Viga tuleb sisse juba põhikoolis, kus  umbes alates 5. klassist hakkab keskmine koolilaps siksakis metsa poole  jooksma, kui ta kuuleb sõna «matemaatika».
Miski peab olema valesti  metoodikas, mitte eesti laste aju ehituses.
Tulemus on see, et  edaspidises karjääri planeerimises eelistatakse neid erialasid ja neid  kõrgkoolide sisseastumiseksameid, kus matemaatikat vaja ei lähe.
Tulemus  on, et ¾ eesti üliõpilastest õpib sotsiaalteadusi ja vaid ¼  reaalteadusi.
Pauk saabub umbes 20 aasta pärast.
Mis mõttes ja miks?

Umbes 20 aasta pärast on praegused kõrgkoolilõpetajad  neljakümnendates eluaastates.
Ehk siis oma võimete tipul.
Samal ajal ei  oska me seda tehnoloogiat, mis siis olemas on ja hooldamist vajab,  praegu isegi oma hallimates unenägudes ette kujutada.
Aga tänased  sotsiaalteadlased ei suuda toda tehnoloogiat hallata ega isegi määret  rattarummu vahele panna.
Seda teevad siis veidi teise nahavärvi ja  silmakaarega inimesed.
Ja see ei ole mitte ainult eestlaste, vaid kogu  õhtumaa häda.

Teine probleem hariduses on tasakaalust väljas akadeemilise ja  rakendushariduse proportsioon.
Enamik Eesti koolilapsi suundub pärast  põhikooli lõppu edasi gümnaasiumisse.
Ka need, kellel sinna asja ei ole.

Kui Austrias õpib gümnaasiumi tasandil üldhariduskoolides 24 ja  ametikoolides 76 protsenti õpilastest (2013. aasta andmetel) ja Soomes  vastavalt 30 ja 70 protsenti, siis Eestis on vastav näitaja 65 ja 35  protsenti.
Tulemuseks Eestis on see, et pärast gümnaasiumi lõppu siseneb  tööturule umbes 20-aastane kõrge enesehinnanguga tegelane, kes midagi  ei oska, on ennast täis ja nõuab palgaks 1000 eurot puhtalt kätte.
Väga ruttu saab selgeks, et ilma erialase kvalifikatsioonita sellist palka ükski tööandja maksma ei hakka.

Pettunud «miljonit väärt» tegelasel jääbki nüüd üle kolm võimalust.
A  - elada edasi vanemate kodus, süüa vanemate külmkapist ja lasta emal  edasi oma sokke pesta.
B - pikendada lapsepõlve ja minna ülikooli edasi  õppima mingeid pehmeid erialasid, kus matemaatikat ei nõuta.
C - kuna  kodumaal on musta tööd piinlik teha (mõni tuttav võib tänaval ära  tunda), siis ostetakse laevapilet Helsingisse.