Selle aasta jõululauas tasub teha kingitus oma ustavatele sõpradele, kes  kõige muu  kõrval leevendavad stressi, hoiavad ära kroonilisi haigusi  ja kannavad ka muidu hoolt teie tervise eest.
Vastasel korral võivad nad  anda oma panuse toitumishäiretesse, alkoholismi, teistesse  vaimutõbedesse.
Neid on sada triljonit ja nad elavad teie soolestikus.
Kui vanarahvas hakkas kõnelema kõhu kaudu käivast armastusest, ei  taibanud nad ilmselt isegi, kui fundamentaalset mehhanismi nad on selle  metafooriga tabanud.
Alles viimastel aastatel on teadus hakanud jälile  saama, kui olulist rolli mängib kõhuelustik meie tervises.
Seejuures ei  piirdu triljonite soolestikubakterite panus mitte ainult vahetult  seedimisega, vaid järjest enam selgub nende mõju teistele elutähtsatele  inimorganismi funktsioonidele: immuunsüsteemile, isegi käitumisele.

Kuigi armastuse kõhu kaudu käimise molekulaarbioloogiliste  mehhanismideni pole teadlased veel jõudnud ja see jääb endiselt kauniks  kujundiks, on viimased uuringud viinud vähemalt osaliselt kõhu tasandile  mitmed probleemid, mille põhjused arvati seni olevat suuresti ajus:  depressioon, ärevushäire, toitumishäired.

«Taipamine, kui tähtis on soolestiku mikroelustik nii tervise kui ka  tõbede juures, on biomeditsiinilistes uuringutes olnud üks viimase viie  aasta põnevamaid valdkondi,» kirjutavad Iirimaa Corki ülikooli teadlased  John Cryan ja Timothy Dinan peatselt ilmuvas ülevaateartiklis.

See paradigmamuutus avab muu hulgas uusi võimalusi tervise hoidmiseks  ja vaevuste ravimiseks.
Kuna bakterite kooslus meie soolestikus on  mõjutatav ja muudetav, saab selle kaudu hädasid diagnoosida ning tervist  juhtida, kuigi, hoiatavad teadlased, oleme sel teel astunud vaid  esimesed sammud ja mikroobide reaalse kasutuseni on veel pikk tee.
  Veel mõni aeg tagasi puudus ettekujutus, milline elu meie soolestikus  kihab.
Nüüd on selgunud, et jagame oma keha armeega, keda on kümme kuni  sada korda rohkem kui me enda kehas rakke.
Keskmise inimese  soolestikust võib leida tuhat liiki ja 7000 tüve mikroorganisme.
Peamiselt on need bakterid, aga leidub ka viiruseid ja seeni.

Paljudega neist oleme loonud vastastikku kasuliku suhte: meie pakume  neile sooja koha ja toitu, nemad lagundavad meie jaoks aineid, millega  seedekulgla ise hakkama ei saa, sünteesivad vitamiine, tõrjuvad eemale  haigustekitajaid, treenivad meie immuunsüsteemi.
Hulga mikroobidega on  meil suhe, kus kumbki ajab oma asja, teineteist segamata.
Ja siis on ka  selliseid, kes on kas otse paha peal väljas või olude kujunedes osutuvad  kahjulikuks.

See kooslus hakkab kujunema kohe pärast sündi, õigupoolest saame  esimesed bakterid ema sünnituskanalist.
Igaühe mikrofloora on erinev,  see muutub vanusega, sõltudes sellest, kus me elame, mida sööme, kellega  suhtleme, mida põeme, millised on meie geenid.
Siiski on olemas teatud  üldised mustrid (sarnaselt veregruppidega), mis jaotavad inimkonna kolme  rühma.
Neid kirjeldatakse domineeriva bakterirühma alusel.
  Sooleelustiku kasulikku mõjusse uskujaid on olnud ammu.
1908. aastal  Nobeli preemia pälvinud vene bioloog Ilja Metšnikov uskus, et vananemist  põhjustavad soolde kogunevad mürgised bakterid, ning uskudes, et  toitumisega saab soolefloora koostist muuta, jõi iga päev klaasi  hapupiima.
Juba praegu leiab poeriiulitelt arvukalt probiootiliste (ehk  «elu toetavate») bakteritega tooteid.
Kuid fookus, nii bakterite kasu  kui kahju osas, on seni olnud peamiselt seedetegevusel.

Aina enam koguneb aga uuringuid, mis näitavad, et soolestikust  tulevad signaalid suudavad mõjutada kesknärvisüsteemi, seal hulgas aju  toimimist.
Teadusartiklite pealkirjades kohtab fraase nagu «meelt  mõjutavad mikroorganismid» ning «mikrobioomi roll kesknärvisüsteemi  häiretes».

Ühes sellelaadses uuringus osalesid sel aastal ka eesti teadlased:  Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, kliinilise  psühholoogia dotsent Kirsti Akkermann ja kliinikumi psühhiaatriakliiniku  söömishäirete keskuse vanemarst Anu Järv.

Prantsusmaa Roueni ülikooli uurimisrühma eesvedamisel läbi viidud  uuringus näitasid teadlased, et üks soolekepike sekkub organismi  normaalsesse toimimisse, aidates kaasa söömishäirete anoreksia ja  buliimia tekkele.
Kuna teatud soolebakterite toodetud valk on  struktuurilt sarnane hormooniga, mis annab ajule teada küllastumisest,  seob bakterivalgu vastu toodetav antikeha ka hormooni, muutes selle  «sõnumit» ajule.
Tagajärjeks on alasöömine (anoreksia) või ülesöömine  (buliimia).

Prantsuse töörühm viis läbi katsed hiirtel, näidates, et bakteri  lisamine või eemaldamine muudab loomade käitumist.
Eesti teadlaste panus  oli söömishäiretega patsientide verepildi uurimine, tõepoolest leides,  et neil oli vastava antikeha tase kõrgem.

Nii näitasid teadlased, kuidas kunagi tihti puhtalt psühholoogiliseks  peetud häiretel võib olla füsioloogiline põhjus.
Umbes samamoodi nagu  1980. aastatel tõestasid Austraalia arstid Robin Warren ja Barry  Marshall, et maohaavandeid põhjustab mikroob Helicobacter pylori, mitte  vürtsikas toit ja ­stress, nagu tolle hetkeni arvati.

Mõned teadlased astuvad sammu edasi ja väidavad, et mikroobide mõju  meie käitumisele võib olla teadlik ja mikro­floora manipuleerib meiega  tahtlikult, mõjutades söömisharjumusi neile sobivas suunas.

Ajakirjas BioEssays ilmunud kirjutises selgitavad teadlased, eesotsas  San Franciscos asuva California ülikooli bioloogi Carlo Maleyga,  mikroobide võimalikke strateegiaid.
Nad sõnastavad kaks peamist moodust,  kuidas soolestikuelustik meid juhtida saab: tekitades isu teatud ainete  järele, mis soosivad nende elutegevust või pärsivad konkurentide oma,  või tõmmates tuju alla, kuni me sööme toitu, mida nemadki tahavad.

On teada, et eri bakterirühmadel on erinevad kulinaarsed eelistused.
«Prevotella kasvab kõige paremini süsivesikutel, kiudained annavad  konkurentsieelise bifidobakteritele ning Bacteroidetes’e hõimkonna  eelistus on teatud rasvad,» toovad autorid näite levinumate  bakteritüüpide kohta.
Kas neil on ka võimekus suunata meie eelistusi, on  siiski vähem uuritud, pigem on ohjad veel meie käes, mõjutades koosluse  liigilist tasakaalu sellega, mida sööme.
  Üksikuid viiteid võimaliku mõju kohta siiski on: nende uriinist,  kelle neelud käivad šokolaadi järele, on leitud teistsugune bakteri  jääkainete kooslus kui magusa suhtes ükskõiksetel, hoolimata ülejäänud  osas ühesugusest dieedist.
Probiootilist Lactobacillus casei’d tarbinute  rühmast paranes tuju tunduvalt enam neil, kel see enne oli olnud kõige  madalam.

Inimestest märksa rohkem on soolestikufloora võimalikku seost  käitumise ja haigustega uuritud hiirte peal, kuna nendega saab  kontrollitud katseid märksa paremini läbi viia.
Nii saab üles kasvatada  hiiri, kel soolestikufloora puudub, ja võrrelda nende käitumist  geneetiliselt identsete liigikaaslastega.
Sellistel hiirtel paistab  näiteks suus ja soolestikus olevat rohkem magusaretseptoreid ja  teistsugused rasvaretseptorid.

Needsamad loomkatsed on toonud päevavalgele mitmeid teisi muutusi,  mis annavad aimu soolestikumikroobide mõju ulatusest.
Üks hiirel  hõlpsalt uuritav käitumine on ärevus, näiteks mõõtes, kui julgelt tutvub  loom uue keskkonnaga või kui palju veedab aega turvalises puurinurgas.
Mikroobivabalt üles kasvanud hiired reageerivad stressile ägedamalt,  kuid on vähem ärevad, samas on nende käitumine muudetav, kui neile  siirata ärevamatel hiirelt pärit mikroobe.
Ja ka vastupidi: julgemate  hiirte soolebakterid suutsid ärevamad hiired maha rahustada.
Rahustavat  mõju on nähtud ka teatud probiootiliste bakteritega söötmisel.

Hiirtel on probiootiliste bakteritega suudetud leevendada ka  sümptomeid, mis meenutavad inimeste depressiooni ja autismi.
Selliseid  sümptomeid õnnestus muu hulgas tekitada aga just hiiri mikroobivabalt  üles kasvatades.

«Uuringud mikroobivabade hiirtega näitavad sotsiaalseid puudujääke ja  käitumiskorduste suurenemist, mis on sarnane, nagu on täheldatud  autismi­spektrumi häirega inimestel,» kirjutab John Cryani juhitud  töörühm ühes ülevaateartiklis.
«See viitab, et mikrobioom on kriitilise  tähtsusega faktor sotsiaalse käitumise arengus.
» Teadlased väidavad, et normaalse soolestikufloora olemasolu on eeldus  aju tavapäraseks arenguks ning kõhuelustiku koostis võib mõjutada aju  struktuuri.
Los Angeleses asuva California ülikooli professor Emeran  Mayer püüab seda tõestada, võrreldes magnetresonantskuvaga saadud  ajupilte ja inimeste mikroobimustrit.

Käegakatsutavaid tulemusi tal veel pakkuda pole.
«Kuid ma tõesti  usun, et soolemikroobid mõjutavad seda, mis toimub meie ajus,» ütles ta  intervjuus raadiokanalile NPR.

Ent kuidas?
On mitu viisi, kuidas bakterid ajuga suhelda saavad.
Kas  tootes aineid, mis mõjutavad aju otse, või millele reageerib keha muud  moodi, näiteks antikehasid tootes.
Need võivad muuta retseptorite tööd.
Ja need võivad «kaaperdada» ka peremehe sõnumisüsteemi.

Peamine sidekanal aju ja soolestiku vahel on uitnärv, mille kaudu  saab aju teateid näiteks selle kohta, kui täis on magu, ning saadab  vastavalt söömist reguleerivaid käsklusi.
Ilmselt suudavad mikroobid  närvisignaalidega manipuleerida ja saata selle kaudu ajju endale  sobivaid teateid.
Seda kinnitavad tulemused hiirtel, kellel bakterite  suunatud käitumine kadus, kui uitnärv läbi lõigati.

Isegi kui bakterite mõju ulatus meie käitumisele pole täpselt teada,  näitavad teadustööd, et see on olemas.
Vältimatult kerkib küsimus,  kuidas saaksime ise seda juhtida, et tagada oma tugevam tervis.

Närvi läbilõikamine on ekstreemne viis.
Vähem ekstreemne pole  antibiootikumide neelamine, sest need harvendavad soolemikroobide ridu  üsna valimatult, niites nii häid kui halbu.
Kuidas aidata eluviisi või  toitumisega inimkeha ja mikroobide kooskõlale kaasa?

Probiootikumide uurimine on aktiivne valdkond ning tuvastatud on  palju tüvesid, mille puhul esialgsed katsetused näitavad inimesele  kasulikku mõju.
Ent ei tasu oodata, et supermarketite või apteekide  riiulid täituksid varsti toodetega, mis lubavad kasulike bakterite abil  leevendada depressiooni või ravida söömishäireid.

Nagu on kogenud ka Eesti oma probiootilised bakterid välja töötanud  teadlased, lähenevad toiduainete maailmas reeglid neile, mis kehtivad  ravimite vallas.
Heakskiidu saamiseks vajalikud ulatuslikud uuringud on  kulukad ja aeganõudvad, ent vaieldamatult vajalikud, et kindlaks teha  toote ohutus ning kas sel loodetud mõju ikka on olemas.
Niisama kõlavaid  lubadusi jagada ei tohi.

Jääb üle targalt süüa.
Ja siin pole peamine küsimus, mida, vaid  kuidas.
Uuringute tulemused viitavad aina rohkem sellele, et paljude  häirete puhul ei mängi rolli mitte konkreetne bakterirühm, vaid  kõhukoosluse olemus.
Liigivaest sooleelustiku nähakse põhjusena  depressiooni puhul ning hiljuti Leuveni katoliiklikus ülikoolis läbi  viidud uuring näitas, et alkoholismiravilt naasnutest kosusid tõhusalt  need, kelle soolefloora oli mitmekesine.
Vaese kõhuelustikuga patsiendid  aga tundsid end enam-vähem sama halvasti nagu enne ravile minekut.

Mõelge sellele jõululauas ja tehke endale ning oma kõhule kingitus mõõduka ja mitmekesise ­einega.