Riiki valitsenud kartellierakonnad on nendeks valimisteks unustanud ära  eelmiste valimiste lubadused Eesti regionaalpoliitika teemadel ega taha  sellest enam rääkida.
Reformierakond põrutab «kindlalt edasi» täiskäigul maaelu hääbumise  poole, sotsid rakendasid valimisvankri ette hoopis kadunud hinged ning  eelmise kampaania ajal lubatud suured sõnad asendusid valitsusse minnes  tühja susinaga.

IRL on küll pusinud ikka ja jälle kenasid haldusreformi kaarte, kuid kaugemale ehk sisuni pole kunagi tõsiselt väga jõutud.

Keskerakond uhkeldab sõnades alati maaelu tähtsusega ja omavalitsuste  võime olulisusega, Tallinna «kuningriigis» aga kehtestatakse selliseid  samme nagu tasuta ühistransport just karuteenena maapiirkondade  valdadele ja linnadele.
Sellega meelitatakse maksumaksjana see  elujõulisemgi osa elanikkonnast ära Tallinna.

Kokkuvõtvalt, ääremaastumine jätkub, Tallinn «ruulib» ning kartell  vaatab vaikides oma nurgas kõike seda pealt.
Taas uusi hiilgavaid  valimisteemasid sepitsedes ja pusides ning valimisteks valmistudes on  see teema maha vaikitud.
Vallavalitsused kokku Nende valimiste üks peateema on Eesti regionaalpoliitika, maaelu  jätkusuutlikkus ning tulevik.
Me ei saa ega tohi unustada ära kõiki neid  kaasmaalasi väljaspool suurlinnu ja eelkõige väljaspool Tallinna.
Eesti  on üks tervik ja meid saadab riigina edu ainult siis, kui edust saab  osa kogu Eestimaa.
Nagu on see teada vanast ütlusest: kuni su küla veel  elab, elad sina ka.

Selleks tuleks viivitamata ette võtta järgmised tegevused.
Praegu on  Eestis rahuldavalt hakkama saavaid valdu ja väikelinnu aina vähem.
Selle  taandarengu pidurdamiseks tuleb luua kahetasandiline kohalik  omavalitsus.

Volikogude tasand säilib praeguste piiridega, kuid juhtimistasand  liigub niinimetatud tõmbekeskustesse ja saab kümmekonnale volikogule  ühiseks.
See loob maapiirkonda kompetentsi, sunnib kogukonnad vajalikule  ühistegevusele ning lõpetab omavahelise pealesunnitud konkurentsi niigi  väheste vahendite ja ressursi jagamisel.

Niimoodi moodustuks kuni 50 omavalitsusüksust, tõmbekeskustesse tekiks kompetents koos pädeva täidesaatva võimuga.

Nimetame neid valdade direktoriteks koos oma meeskonnaga.
Need  oleksid apoliitilised ametikohad ja nende ülesanne on viia ellu kohalike  volikogude püstitatud eesmärke.
Nõukogu, mis oleks moodustatud volikogu  esimeestest, annaks direktorile tööülesanded vähemalt neljaks aastaks  ehk siis valimistsükliks.
Kui direktor pole ülesannetega hakkama saanud,  võib nõukogu ta tagasi kutsuda.

Kohalikud volikogud jääksid praeguste omavalitsuste piiridesse,  kusjuures neil ei keela keegi vabatahtlikult liituda.
Ühel direktoril  oleks viis kuni kümme volikogu.

Volikogude valimise kord oleks sarnane praegu kehtivaga.
Sama moodi  nagu praegu valitakse ka volikogu esimees, kes oleks aga täiskohaga  palgaline ametnik.
Tema juhtida ja koordineerida oleks kohapealne  tegevus.
Kaoks ära kohatine dubleeriv süsteem, kus on volikogu esimees  ja vallajuht ning linnapea.
Peale selle oleks tagatud kogukondlik  harjumus ja ühtehoid juba väljakujunenud kogukondades.

Maavalitsueed kaotada Teiseks tuleb kaotada ajale jalgu jäänud ning otstarbetu maavalitsuste süsteem ning luua üle Eesti piirkonnavalitsused.

Nimetatud institutsiooni roll oleks riigi esindamine ehk  omavalitsuste kontroll ning suuremate arenguplaanide koordineerimine  omavalitsuste vahel.
Need on osaliselt praegused maavalitsuse  funktsioonid, kuid mingil määral ka omavalitsusliitude funktsioon.
Põhieesmärk on olla keskvõimu esindaja piirkonnas, kusjuures neid oleks  praeguse 15 maavalitsuse asemel vaja ainult viis.
Regioonivanem oleks  apoliitiline ametikoht, mitte erakondade vahel kokku lepitud poliitik.

Piirkonnatasandi vastutada jääksid üle omavalitsuspiiride käivad  ülesanded, mis vajaksid ühist planeerimist, nagu näiteks transpordi ja  koolivõrgu korraldamine.
Kohalikule volikogule ja kobarvolikogude  direktorile jääksid kohapealsed planeeringud ja tegevused.
See tagaks  pädevuse mõlemal tasandil ning annaks paremad võimalused planeerida  Eestit kui tervikut.

Kolmandaks tuleb, nagu esimeses punktis toodud, jagada ära Tallinna  linn - nii ei oleks vaja pealinnaseadust, vaid ühist ülesehitust teiste  omavalitsustega.
Tallinnas oleksid linnaosade järgi rahva valitud oma  volikogud, kuid juhtimistasand ühine.
See tagab rohkem otsustusõigust  linnaosadele ja annab valitud saadikute kaudu rohkem võimu  kohapealsetele elanikele.

Neljandaks tuleb anda kohalikele omavalitsustele õigus otsustada oma  sissetulekute üle.
Selleks peaks tulumaksu osa olema jagatud keskvõimu  ja kohaliku võimu vahel selliselt, et üksteisest ei sõltuta ja kohalikul  võimul on õigus oma osa vajaduse korral kas suurendada või vähendada  ette antud piirides.

Lisaks peab olema kohalikul tasandil õigus saada ettevõtlusega seotud  maksudest tulu, mis tagaks huvi ettevõtlust enda piirkonda meelitada.
Sellega lõpetataks praegune olukord, kus valla või linna maa-alal  tegutsevast ettevõttest ei saa kogukond sentigi tulu, kuid suhteliselt  kallist infrastruktuuri tarbitakse küll.

Viiendaks peab kohalikule tasandile andma rohkem suveräänsust ka  väljaminekute ja otsuste üle.
Põhimõttel, vähem juhtimist ülevalt alla,  vaid vastupidi.

Keskvõimu ja kohaliku võimu vahel on ülesanded selgelt ära määratud  ning vastavalt sellele on eraldatud ka kohustuste elluviimiseks  vahendid.
See tagab selguse vastutuse ja kohustuste vahel mõlemale  poolele ning tulemuse ka reaalseteks tegevusteks kohapeal.
Jääb ära  praegune olukord, kus keskvõim ja kohalik võim näitavad teineteise peale  näpuga.
Kannatajaks on reaalselt aga ikkagi tavaline inimene kohapeal.

Ühine standard Kuuendaks.
Maaettevõtluse säilimiseks tuleb seada väljaspool  Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna sotsiaalmaksu lagi töötaja kohta.
See  elavdaks ettevõtlust, leevendaks maksukoormust väiksema ostujõugu  maapiirkondades ning aitaks tõsta väljaspool suurlinnu palku.

Seitsmendaks töötatakse välja ühine teenustepagas ja standard, mida  peab igale Eestimaa elanikule mõistlikus ja kättesaadavas raadiuses  tagama.
Seda ühiselt keskvõimu ja kohaliku võimuga.
Need teenused  oleksid haridus, meditsiin, turvalisus, transport, avaliku sektori  teenused ning tehno- ja kommunikatsioonivahendite kvaliteet.

Lisaks on veel mitmeid lisateemasid, mida antud kirjatükk ei puuduta,  kuid mille rakendamist on kohe maapiirkondade päästmiseks vaja.

Praegu on Eestimaa haige ja tervikust ei saa kuidagi rääkida.
Meie  jaoks peab olema iga ruutkilomeeter, talu, küla, kogukond ja piirkond  tähtis ja märgatud.
Ainult nii saame üheskoos loota paremale tulevikule.

Nõrgemaid ei jäeta maha, vaid aidatakse kaasa.