Salli lugu  Läinud aasta jõulude ajal, kui kingid kõigil käes, tõmbus mu  nelja-aastane lapselaps kergelt mossi, kui ta pärast ühe kingipaki  lahtiharutamist leidis oodatud mänguasja asemel hoopis pehme käsitsi  kootud  salli.
No nii, mõtlesin, selgitusest ei pääse.
Esimene, mis pähe  kargas, oli ürgvana õigustus: kingitud  hobusele suhu ei vaadata.

Lapse nägu lõi särama.
«Vanaisa, kas sa kingid mulle hobuse?
Ausõna,  ma ei vaata talle üldse suhu,» vadistas pisike tüdruk nii siiralt, kui  ainult temavanused oskavad.

Istusime siis kõrvuti tugitooli, jõulukingid ümberringi.
Muidugi  ronis ta mulle kohe sülle, sest ei ole vist maailmas paremat kohta neile  ninatarkadele.

Olin džinni pudelist välja lasknud.
Ta pinnis mind pikalt, kas ma  ikka kingin talle järgmiseks jõuluks hobuse, ja lubas talle üldse mitte  suhu vaadata ja hobust alati kallistada ja talle piparkooke anda.
  Aga mina hakkasin talle rääkima hoopis lammastest.
Nende soojast  kasukast, mida suvel pügatakse, ja kraasidest, millega sellest saab  kohev vill, ja vokist, mille vurina saatel keerdub lõng, ja vanamemmest,  kes sellest kindaid ja salle ja sokke ja kampsuneid koob.

«Kas selle tegi too memm?
» küsis tüdruk kahtlevalt.
Arvasin, et  küllap ikka tema, kes siis veel nii soojalt oskab kududa kui vanamemmed.

«Katsu ise, sa ju tunned, kui soojad käed tal on,» ütlesin ja panin  salli lapsele kaela.

Hobune, kelle suhu ei tohtivat vaadata, kappas kaugele, koheva  kasukaga lambast sai igatsetud lemmikloom, kellele kalli-kalli teha.

Sallist sai tolle õhtu kõige kallim kingitus.
Salliga kuulati  unejuttu (muidugi  lammastest ja voki vurinast ja vanamemmest seal  kaugel metsatalus), salliga rännati unemaale.
Muidugi läksime järgmisel  lumisel hommikul õue just selle salliga.

Lugu tegi sallist lemmiku kõigi teiste kinkide seas.

Kartuli lugu Detsember on, teadagi, raske kuu.
Aasta lõpp, kuhjunud tööd,  jõulukingitused ja kõik  muu.
Juhtus nõnda, et igasugused tegemised  viisid sel õhtul meelest olulise - aknalauale sussi sisse jäi päkapiku  kingitus panemata.
Kui see enne voodisse ronimist meenus, avastasin, et  kodus ei ole midagi, mis sussi sisse sobiks.

Sahvris ringi tuulates leidsin kartulikorvist piraka, veidi lumememme  moodi mugula.
Keerutasin seda käes ja äkki plahvatas!
Selle panengi  sussi sisse.
Miks ei võiks päkapikud tuua kingituseks kartuli?
Vaja vaid  lugu juurde mõelda.

Avastanud hommikul päkapikusussist imeliku kujuga kartuli, oli pisike  preili veidi üllatunud, kuid hoopiski mitte pahane.
«Vanaisa, mis see  on?
» - «See on üks väga maitsev päkapikukartul,» oli mul vastus varuks,  «vaata, missugune ta on, justkui pisike lumememm.
» Ja siis rääkisin talle loo päkapikkudest, kuidas nad oma pika  suvepuhkuse ajal elavad ja jõuluajaks valmistuvad.
Kuidas kasvatavad  porgandeid ja kartuleid ja kapsaid ja kõike seda, mis meiegi aias  kasvab.
Eks nad vaaritavad ju endalegi suppi ja kompotti, teevad  kartulisalatit ja muud suupärast.
Aga osa saagist - ikka see, mis kõige  maitsvam, kõige erilisem (nagu see kartulgi), hoitakse keldris kuni  jõuludeni, et siis lastele sussi sisse poetada.

Oli pühapäevahommik, tööle polnud vaja kiirustada, pesime selle  päkapiku kasvatatud piraka kartuli kenasti puhtaks, mähkisime koos  võitükiga küpsetusfooliumisse ja panime praeahju.
Võtsime sahvrist  teisigi kartuleid lisaks, aga need olid juba tavalised.

Selle hommikueine tähtsaim tegelane oli päkapiku kasvatatud lumememme  moodi kartul, mis ahjus küll veidi pealt kõrbema oli läinud (polnud me  kumbki erilised kartuliküpsetamise meistrid, vanaema jättis meid omaette  õiendama), aga seda maitsvam see tundus.

Lugu päkapikust võlus tavalise kartuli eriliseks.
Nii eriliseks, et  järgmisel hommikul nägin lapse näol pisikest pettumusevirvet, kui ta  avastas sussist kõige tavalisema mandariini, mida ta poelettidel  virnades lebamas oli näinud.
Muidugi rääkisin ka selle kohta pisikese  loo, kuid esmaspäeval on ikka kiire, lugu jäi lühemaks ja kui lasteaias  hüvastijätu kalli-kalli tehes küsisin, kumb meeldis rohkem, ütles pisike  mõtleja tõsiselt: «Päkapikukartul ikka!
» Mõõga lugu  2007. aastal linastunud Peeter Simmi eluloolises filmis «Georg» on  stseen, kus laulja abikaasa Asta nähvab kontserdilt naasnud Georgile  pahaselt (omavahelised suhted olid niigi pingelised): «Täna on meie poja  sünnipäev.
Sellegi unustasid sa ära!
» Selle peale läheb tusane  rahvakunstnik  vannituppa, sorib veidi, leiab sealt pikad puidust  näpitsad - sellised, millega nõukaaegsetest algelistest pesumasinatest  kuuma pesu  välja õngitseti.
Otsib siis tööriistakastist kruvikeeraja,  tangid ja veel mõned riistad, krutib lahti plekiribast vedru, mis  näpitsa mõlemat poolt koos hoiab.
Painutab, saeb ja kõpitseb veel veidi  ning kingib siis improviseeritud mõõga haigele pojale.
Ja räägib selle  juurde loo, kuidas poeg selle mõõgaga vapralt vaenlaste vastu lahingusse  tormab oma lähedasi kaitsma.
Lugu leevendas pereema pahameele ja muutis  pesunäpitsast tehtud asja tõeliseks mõõgaks.
  Möödunudreedeses Postimehes kirjutab Marge Tubalkain sellest, kui  raske on teha täiuslikku kinki - niisugust, mida selle saaja kõige enam  sooviks.
Vahel ongi mõistlikum lihtsalt küsida.
Praegusel asjade külluse  ajastul võid muidu kaubanduskeskuses end hingetuks joosta - mida suurem  valik, seda raskem masstoodangu hulgast seda õiget leida.
  Asjad on lihtsalt asjad.
Neis pole hinge, eriti masstoodangus.
  Siis  tuleb see lugudega sisse puhuda - samuti nagu meistri hing läheb tema  meisterdatud asjadesse... No muidugi, lapsega on lihtne, talle aja ükskõik missugust pada, ta  usub ju kõike, mida täiskasvanud ette söödavad.
Kuid ometi võlub ka  täiskasvanuid kingitusega kaasnev lugu, olete ehk isegi seda märganud.

Kingitustel on võluvõim.
See on rohkemat kui asjade andmine.
See on  suhte loomine, selle kinnitus.
Kingituse saajal tekib vastupandamatu  kohustumus millegagi vastata.
Seda nimetatakse ka vastastikkuse  reegliks.
Psühholoogiaprofessor Robert B. Cialdini (ta raamat  «Mõjustamise psühholoogia» on ka eesti keelde tõlgitud) kirjeldab  vastastikkuse reegli võimsust 5000 dollari suuruse abiraha näitel (mis  on ju samuti kingitus abivajajale), mille Etioopia edastas 1985. aastal   Mexico City maavärina ohvritele.
Kuna Etioopia kannatas ise noil  aastatel põuast ning kodusõjast laostunud majanduse tõttu, tekitas see  annetus ühes ajakirjanikus hämmastust.
Ta sai Etioopia diplomaatidelt  vastuseks, et 1935. aastal saatis Mehhiko abi tollal Itaalia poolt  vallutatud Etioopiale.
Viiskümmend aastat hiljem sai vastastikkuse  reegel täidetud.
  Parim kingitus lapsele on niisugune, mida ta saab kasutada ka koos  vanemaga.
Lapse jaoks on kõige tähtsam teadmine, et ta on armastatud.
Et  ta on oluline, tähtis, et tema jaoks pole kahju ajast.
See tegi  päkapiku toodud kartuli väärtuslikumaks, sest küpsetasime seda koos.

Tehke kingitus, mille kohta teil on jutustada lugu.
Kuid veel parem,  kui oskate ära arvata ka soovi (või - miks mitte lihtsalt seda küsida).
Nagu laulavad vanad tuttavad Uno Loop ja Heidy Tamme: «Ära koo mu  käpikuisse päikest, lumepall võib pihus sulada ... või kui tahad, siis  tükikene kuud.
»