«Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad  mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele  naabritele.
/---/ Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde  tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid  seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu.
Meie  tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: «Teie ja meie Vabaduse  eest!
»»  Eks ole, täna näivad need read täiesti kohatuna.
Aga veel 15 aastat  tagasi tundus see kõik täiesti normaalne, kuigi ei saa öelda, et  Eesti-Vene suhted oleksid olnud pilvitud.
Aga võrreldes praegusega olid  need siiski nagu päev ja öö.

Need ülaltsiteeritud read kirjutas Eesti esimene president Lennart  Meri Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile idanaabri  iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise tähtpäeva (Venemaa päev, 12. juuni) puhul 1999. aasta suvel.

Teades Lennart Meri erilist suhet Venemaaga, võib öelda, et need tema  sõnad ei olnud protokollilised viisakused.
Protokolliline viisakus ei  nõua naaberriigi tähtpäeval, kusjuures mitte sugugi kõige olulisemal  pühal, leheküljepikkuse kirja kirjutamist.

Pool aastat pärast seda südamlikku kirja, millele Jeltsin muide  vastas kolme nädala pärast kahe ja poole reaga, tuli Kremlis võimule  Vladimir Putin.
Sel uusaastaööl möödub sellest juba 15 aastat.
Väga pikk  aeg, ja muutused on ka suured.

Seoses sellega meenub taas Lennart Meri.
25. veebruaril 1994 pidas ta  Saksamaal Hamburgi raekojas ühe olulise kõne.
«Miks tõrgub uus,  postkommunistlik Venemaa, kes väidab, et on teinud lõpparve NSV Liidu  hirmsate traditsioonidega, miks tõrgub ta kangekaelselt tunnistamast, et  vallutas ja annekteeris eestlased, lätlased ja leedulased aastal 1940  ja taas 1944 vastu nende rahvaste tahtmist ja enesemääramise õigust?
»  küsis Meri oma kõnes.

Veidi pärast neid sõnu tõusis üks mees kuulajate seas püsti ja lahkus  demonstratiivselt saalist.
See mees oli tollase Peterburi linnapea  Anatoli Sobtšaki nõunik Vladimir Putin.
«Finaaliks kõigele langes raske  sepistatud uks Putini järel kinni kõrvulukustava mürtsuga,» öeldakse  Putini elulooraamatus «Ot pervogo litsa».

Praegust Eesti ja Vene presidenti on väga raske, kui isegi võimatu, ette kujutada koos hüüdmas «Teie ja meie Vabaduse eest!
». Andes eelmisel nädalal intervjuud Doždile, ühele Venemaa vähestest  veel tegutsevast sõltumatutest telekanalitest, ütles Toomas Hendrik  Ilves, et inimeste omavahelise suhtlemise pinnal pole Eesti ja Venemaa  suhetes mingeid probleeme, aga «riiklikul tasemel on raske vastu võtta  inimõiguste rikkumisi (Venemaal)».
Ilves oleks võinud öelda palju  rängemini, nagu näiteks Leedu president hiljuti tegi, aga Ilves ei  öelnud!

Küsimus on selles, kas Eesti presidendil on veel kunagi üldse põhjust  oma Venemaa kolleegile selliseid sõnu öelda või isegi meelde tuletada.
Näiteks 15 aasta pärast.
Või on «meie ja teie» vabadus selleks ajaks  juba liiga erinevad mõisted?