Mind häirib ebaõiglus rohkem kui kihistumine.
Ma ei arva, et  kihistumist saaks ära hoida, küll aga saab ära hoida maksumaksja arvel  toimuvat kihistumist.
Me ei peaks ju õigeks, kui Tallinna tasuta  ühistranspordis oleks mõne sõitja jaoks paigutatud nahkdiivan, samal  ajal kui teised reisijad sõidavad püsti.
Paraku hariduses me seda näeme.

Me ei peaks õigeks ka seda, kui laulukaare all antaks neljale-viiele  lauljale mikrofon, et nende hääl teistest ilusamini kõlaks.
Solistide  vastu pole meil midagi, kuid laulukooris on ju kõik lauljad võrdsed.
Me  ei peaks õigeks ka olukorda, kus mõni haigla hakkaks ravile võtma ainult  kergeid haigusi põdevaid inimesi, sest nendega on haiglal kergem  hakkama saada, pealegi leviks siis varsti üle linna kuuldus, et see on  linna parim haigla - seal saavad kõik terveks, keegi ei sure ära.
Paraku  peetakse hariduses sellist lähenemist normaalseks.

Üks võimalus ebaõiglus likvideerida on seada sisse elukohajärgsed  koolipiirkonnad.
Jõukamad perekonnad elavad muidugi kesklinnas, kuid  seal on küllaltki palju ka n-ö tavalisi perekondi, kelle lapsed  pääseksid siis samuti kesklinna koolidesse.
Koolipiirkondadeni  jõudmiseks tuleb aga kõigepealt haridusest korruptsioon välja juurida.
Seaduste järgi see muidugi korruptsioon ei ole, kui riigikogu liikmed  võtavad vastu seadusi, mis võimaldavad neil panna enda ja oma  sõprade-tuttavate lapsi eliitkoolidesse, kuid korruptsiooni lõhn on  asjal juures küll.

Samas peaks inimestele siiski ka valikuvõimalus jääma ja  valikuvõimalust pakuks korralikult väljaarendatud erakoolide võrk.
Näiteks kõik kesklinna vastuvõtukatsetega koolid tuleks erakoolideks  muuta.
Kui ühiskonnas on inimesi, kes on ilusamad, julgemad ja rikkamad,  siis see, et nad oma laste õppimise eest maksavad, pigem võrdsustab  ühiskonda.
Erakooli valides nad nagu koliksid paneelelamu üürikorterist  eramusse, mille eest hakkavad ise hoolt kandma ja kulusid katma.

Ebavõrdsus jääb nii ehk naa.
Ühed on võimekamad, teised jõukamad,  kolmandad tugevamad jne.
Tegelikult me seda tahamegi, et osa õpilasi  teistest ette rebiks ja meil oleks tõelisi tippe.
Kuid etterebimine peab  olema aus.
Kui sõidan linnaliinibussiga, siis on sõit Tallinnas tasuta.

Kui aga tahan kihistuda ja eriline olla ning sõita taksoga, siis pean  selle eest maksma.
Hariduses peab olema samuti: kui tahan oma kooli  õpilaskonna komplekteerida teiste koolide kõige parematest õpilastest,  siis pean selle eest maksma.