Tegelikult sünnib armastusest ju iga laps.
Kuid vastupidiselt Taavi  Rõivasele (PM, 5. 12) ei usu ma, et 300-eurone toetus kolmandale lapsele  aitaks peredel seda otsust teha.
Kolmas laps sünnib tugevasse perekonda,  kus on veendumus, et jätkub hoolt ja armastust veel ühe väikese inimese  jaoks.
Kolmas laps sünnib peresse, kus on kindlus, et ka vanemad lapsed  saavad väiksema õe või venna sündimisel piisavalt hoolt ja tähelepanu.
Kolmas laps sünnib peresse, kus on teadmine, et ema või isa töökoht teda  ühe, kahe või kolme aasta möödudes tagasi ootab.
Ning, kolmas laps  sünnib ilmselt ka peresse, kus ei ole otsuste tegemisel kõige  olulisemaks kriteeriumiks raha.

Muidugi, laste kasvatamiseks on vaja raha ning riigi rahalist toetust  ei saa ka alahinnata, kuid hetkel Reformierakonna pakutav toetus  kolmandatele lastele on kaugel süsteemsest ja läbimõeldud abist Eesti  peredele.
Märksa enam oleks abi kuni kolmeaastaste laste vanematele  makstava lapsehooldustoetuse tõstmisest praeguselt 38 eurolt 300 eurole,  ja seda kõigi laste puhul.
Lapsehooldustasu tõstmine võimaldaks  vanematel peale vanemahüvitise lõppu pikemalt koju jääda, soovi korral  lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Lapsehooldustasu tõstmisest võiks olla  ka abi sõime- ja lastehoiukohtadega seotud probleemide lahendamisel,  sest vanemad ei peaks vanemahüvitise lõppedes kohe tööle naasma.

Toetan igati Taavi Rõivase mõtet, et kolm last võiks saada Eesti  ühiskonnas positiivseks normiks.
See aga ei tohiks toimuda esimeste ja  teiste laste arvelt, sest nii võivad needki sündimata jääda.