Neutraalne, rahulik ja stabiilne Rootsi on suutnud viimase kahe kuuga  tekitada nii sise-, kaitse- kui ka välispoliitilist rahutust ning  ebastabiilsust.
Rootsi sotsiaaldemokraadist peaministri Stefan Löfveni  juhitud valitsuskoalitsiooni eelarvekava lükati tagasi, kuna Rootsi  Demokraadid, kes nõuavavad 90 protsendi ulatuses immigratsiooni  kärpimist, otsustasid hääletada paremtsentristliku Allianseni  valimisliidu eelarve-ettepaneku poolt.
Ennetähtaegsed valimised on Rootsis varem välja kuulutatud vaid  kolmel korral: 1887.
, 1914.
ja 1958. aastal.
Neist kõige  tähelepanuväärsemad on ilmselt 1914. aasta ennetähtaegsed valimised, kus  Rootsi kuningas Gustav V nõudis koos parempoolse erakonna toetusega  kaitsekulutuste tõstmist, mille vastu olid liberaalid ja  sotsiaaldemokraadid.

Viimaste uuringute kohaselt toetab ainult kaks protsenti vastanutest,  et sotsiaaldemokraatide ning rohelise erakonna valimisliit on Rootsile  parim valik.
Arvestades eelmainitud üüratult väikest toestust sama  koalitsiooni jätkamiseks, on vägagi üllatav, et Löfven on siiski  väljendanud oma soovi minna järgmistele valimistele vastu samas  koosseisus.

Seda väljaütlemist on tugevalt kritiseerinud endine  sotsiaaldemokraatide juht Göran Persson, kes leiab, et kuigi oli õige  otsus kuulutada välja uued valimised tuleva aasta 22.
märtsiks, peaksid  sotsiaaldemokraadid tema sõnul iseseisvalt edasi liikuma.

Dagens Nyheteri ja Ipsose andmetel leiab 19 protsenti küsitlusele  vastanutest, et Allianseni valimisliit oleks Rootsile kõige sobivam ning  kui sotsiaaldemokraatide ja rohelise erakonnaga liituks veel  vasakerakond, kasvaks nende toetus 14 protsendini.
Arvestades, et alates  1917. aastast on sotsiaaldemokraadid olnud suurem osa ajast võimul,  välja arvatud viiel valimisel, kus paremtsentristlikud valimisliidud on  suutnud valitsust moodustada, on praeguse valitsuse väga lühikene eluiga  tugev löök sotsiaaldemokraatidele.

Loomulikult ei tohi ära unustada, et seda segadust ja ebastabiilsust  pole tekitanud vaid Löfveni nõrgemapoolne juhtimine, vaid olulist rolli  mängib ka eelmainitud Rootsi demokraatide tugev tõus Rootsi poliitikas -  nüüdseks on nad kogunud pea 13-protsendise toetuse.
Praegune patiseis  Rootsi poliitikas on kindlasti murettekitav ka paljudele teistele  Euroopa riikidele, kus äärmuslike vaadetega erakonnad on samuti suurt  populaarsust kogunud, näiteks Nigel Farage’i UKIP Ühendkuningriigis või  Marine Le Peni Rahvusrinne Prantsusmaal.
Kui Suurbritannias on UKIP  suutnud üldist poliitilist fooni ja suurte erakondade arvamust  immigratsiooni küsimustes enda vaadetele lähemale liigutada, siis praegu  pole ükski teine erakond nõustunud Rootsi demokraatide vaadetega.

Vältimaks seda, et hiljuti üles kerkinud äärmuslikumad erakonnad ei  suudaks lõputult läbi kukutada nii Rootsi kui ka teiste Euroopa riikide  eelarveettepanekuid ning takistada efektiivse valitsuse moodustamist, on  üks lahendusi ilmselt see, et parem- ja vasakpoolsed valimisliidud on  sunnitud tegema koostööd ning moodustama nn suurkoalitsioonid.
Rootsi  kontekstis tähendaks see sotsiaaldemokraatide juhitud punaroheliste  valimisliidu ning Moderaatide Alliansi valimisliidu koostööd või ühist  valitsuskabinetti.

Võttes arvesse Venemaa hiljutisi sõjalisi manöövreid Rootsi  läheduses, on järgmiste valimiste üheks teemaks ilmselt ka NATOga  liitumine, kuid tundub, et peamiseks küsimuseks kerkib siiski vasak- ja  parempoolsete valimisliitude koostöö võimekuse suurendamine ning  eriarvamuste mahasurumine.
Vähemalt kuni on suudetud taastada  stabiilsus.