Pühade eel käis ennustusvõistlus, kas  jõulud tulevad mustad või valged.
Seekord tulid valged ja jälle oli  paljudel häda majas, sest maanteed olid libedad või lumised.
Tegelikult  oleks patt nuriseda, kui linnast välja sõites sai kõik need päevad ka  meie teedel nautida puhast valget talvemuinasjuttu.

Argipäeva kiireks  elutempoks ei pruugi maanteede korrashoidmise kvaliteet piisav olla.
Ka  teeoludele vastav sõidukiirus võib olla väga individuaalne - kui rekka  pidas lumisel maanteel paslikuks popsutada 60ga, siis reisibuss lasi  uljalt 110ga, efektne lumepilv taga tuhisemas.

Kui Tallinna-Narva  maantee oli nädal tagasi väga libe, teatas maanteeamet, et nad on  olukorda tõsiselt analüüsinud.
Nädalavahetuseks sai maanteeametil  kriitikast ilmselt villand, kui nende esindaja teatas ühtäkki, et  teehooldajaid peaks rohkem austama.
Vene stiilis pidu jõuab tõepoolest  kontrollküsimuseni - aga kas sa mind ikka austad?
Maanteeametilt eeldaks  ikka asisemaid vastuseid.
Teehooldajad pole ju vabatahtlikud  pritsumehed, kes teevad tööd vabal tahtel ja tasuta.
Ühiskond ostab  neilt teenust, et teed oleksid aasta ringi sõidetavad, seega on sõitjail  ju õigus ka nõudmisi või pretensioone esitada.

Ma ei tea, miks  maanteeamet arvab, et neid ei austata.
Saha või puisturi teel nägemise  üle oleks vaid hea meel ning töö teadagi kiidab tegijat.