Eestlane on vajadusel valmis siiski oma abi pakkuma. Seda kinnitasid pühade ajal ETV ja TV3 jõulukampaania käigus kogutud vastavalt 145 000 ja 218 000 eurot. Et põhiosa annetustest koguti paari euro kaupa, siis oli lahkete annetajate koguarv üsna suur. Raha kogumise eesmärgid olid sama üllad kui varasematelgi aastatel - abi vajavate laste huvihariduse toetamiseks ning kolme Eesti pere abistamiseks. Varem on ETV "Jõulutunnel" kogunud raha lastehaiglale seadmete soetamiseks, toidupanga toetuseks või isegi 8400 elanikuga Hiiumaale oma kompuutertomograafi soetamiseks. Kindlasti on kõik sellised toetused aidanud parandada kellegi olukorda: toidupangast abi saajad on rõõmu tundnud ja lastehaiglas on soetatud seadmetega palju lapsi ravitud. Lisaks annetajate rõõm oma panust andes ühises ürituses osalemisest. Küll aga peab küsima pärast neid iga-aastaseid aktsioone, kas otsusetegijad on neile tehtud otsesest vihjest piisavalt hästi aru saanud? Pole ju võimalik, et ühiskond lahendab kõik meie ees seisvad probleemid kord aastas tehtavate jõulukampaaniate abil. Kui raha kogutakse toidupangale, siis tuleb Toompea saadikuile nõudlikult otsa vaadata ja küsida - kuidas on võimalik, et Eesti riigis on nälgivaid inimesi ning mida on riik selle probleemi lahendamiseks ette võtnud? Või kus on omavalitsuse ja sotsiaaltöötajate silmad, kui hädas peresid peab abistama üleriigiliste kampaaniate kaudu? Lisaks on pidevalt mingit valdkonda kampaaniate käigus toetades oht, et seda on märganud ja arvestavad ka rahajagajad. Kui ikka haiglale ostetakse pidevalt seadmeid heategevuse korras, siis võib sellel, kes peaks tegelikult need seadmed ostma, tekkida kiusatus ostuks oma raha mitte kulutada ja pigem kokku hoida. Sellest on vähe abi, kui seesama poliitik poetab jõulusaadet vaadates härdumuspisara ning sööb ja joob puudustkannatajate terviseks. Seepärast peaks pühade möödudes nööbist kinni võtma oma riigikogu saadikul või omavalitsusametnikul ning pärima aru, mida on tema ja tema erakond teinud selle probleemi lahendamiseks?