Rääkisin  mõni aeg tagasi ühele keskkooliklassile ajakirjandusest.
Rõhutasin  põhilist: ajakirjanik peab olema kajastatava teema suhtes neutraalne ja  andma sõna kõigile osalistele.

Üks noor küsis: aga kui üks osapool on paha, näiteks mõni  kurjategija?
Kordasin: õigus sõna saada on kõigil osapooltel.
Kui nad  ise seda ei soovi, siis on teine asi.
Kirjutasin nädala hakul artikli,  kus oma versiooni juhtunust rääkis Triin Tulevi peksmises süüdi  mõistetud Rasmus Vesiloo.

See pole tema heroiseerimine või käitumise vabandamine.
Ta polnud  siiani meedias pikemalt sõna võtnud, kommentaarid piirdusid sellega,  mida ta ütles kohtus kohtuniku ees.
Tulev on saanud oma lugu rääkida  mitu korda, alates "Pealtnägijast" ja lõpetades oma raamatuga.
Kindlasti  näeme tema mõtteid peagi taas ka mõnes naisteajakirjas.

Sestap üllatas mind mõneti reaktsioon, et Vesiloole meedias  sõnaandmine oli vale.
Ma arvan, et vale oleks see, kui teine osapool  lihtsalt suukorvistataks.
Uudisartiklites pole selline asi mõeldav ja  neutraalne ajakirjanik nii ei käitu.