USA  senati luurekomisjoni piinamisraport esitles mustvalgelt ebahumaanseid,  alandavaid äärmuslikke ülekuulamismeetodeid.
Kogu maailm sai lugeda, et  demokraatliku maailma lipulaeva, Eesti suurima liitlase ja  julgeolutagaja USA luuretalitused on terroriohu kilbi taha varjudes  kasutusele võtnud vangide mitmeööpäevase sunnitud ärkveloleku,  alastikiskumise, päraku kaudu sundsöötmise ja -jootmise.

Raporti avalikustamine ei toonud kaasa šokki  ei läänemaailmas ega moslemite seas.
Ent see tõstatas küsimuse: mis nüüd  muutuma peab?
Kui kurjategijatega võideldes tuleb hakata kuritegusid  toime panema, oleme oma väärtustest lahinguta loobunud.

Teisitimõtlejate keetmine Usbekistanis  õõvastas maailma kuni hetkeni, kui USA hakkas kasutama Usbekistani  teeneid oma vangistatutelt info kättesaamiseks ebatraditsioonilisel  moel.
Poola ekspresident on tunnistanud, et nende võimud survestasid  USAd Poolas asuvas salavanglas CIA karme ülekuulamismeetodeid lõpetama.

Sarnaseid salavanglaid on arvatud tegutsevat  ka mujal, meile lähimaina Leedus.
Raportis ilmsiks tulnu valguses tuleb  uurida, kas Euroopal on selge ülevaade, mida nende liitlane on siin  korda saatnud.
Kümme aastat tagasi ju osutati mitmele Ida-Euroopa  riigile, kes ise osalust piinamisturismis eitasid.
Kas Eesti valitsus  võib kätt südamele pannes öelda, et meie pole millegi sarnasega seotud?
Kas Eesti on seda ametlikult uurinud?
Kas Euroopa Liidul jätkub mehisust  ja enesekriitilisust, et omalt poolt käivitada juurdlus, mis asja  selgitaks?
Meil  on ebameeldiv aimus, et kui sarnased piinamised tuleksid ilmsiks  Venemaal, siis poleks Eesti Kremli suhtes sama vaikivalt mõistev.

USAd tuleb tunnustada, et nii ebameeldivat ja  üldiste väärtustega kokkusobimatut tõde ei püüta kalevi alla peita.
Kuid  tunnustamisest edasi tuleks astuda ka järgmine samm: kes peaks toimunu  eest võtma vastutuse.