17. novembril  teatati doktor Martin Salia surmast - see on teine ebolasurm Ameerika  Ühendriikides.
Doktor Salia suri vahetult pärast evakueerimist Sierra  Leonest.

Iga inimese surm Ebolasse on õudne, kuid arsti  surm on rahvuslik katastroof - riigis, kus kuue miljoni elaniku kohta  on 136 arsti.
Neile lisanduvad veel mõned meditsiinitöötajad, õed,  vabatahtlikud abilised, kuid seda kõike on ülivähe isegi ilma ebolata.

Kui ma 2012. aastal Sierra Leones valimisi  vaatlesin, siis tundus mulle, et umbes kolmandik mu ajast ja vaimsest  energiast läheb haigeks jäämise vältimise peale: ühelgi sääsel ei  tohtinud lasta ennast hammustada, aknad ja uksed tuli kinni teipida ja  ruumid ka hotellides desinfitseerida, kuid ikka pääsesid sisse putukad,  kes üle naha jalutades mu näole punased vorbid jätsid.

Minul läks hästi, kuid üks minu kolleeg  evakueeriti tserebraalmalaariaga Euroopasse, kus ta vaakus elu ja surma  piiril.
Freetowni haiglas öeldi, et kui ta oleks jõudnud sinna kolm  tundi hiljem, siis oleks ta surnud.
Praegu jäävad Sierra Leones  malaaria, lassapalavik, koolera või kõhutüüfus tihti tähelepanuta, sest  ressursse lihtsalt ei ole.
Libeeria ja Guinea olud on sarnased, arste on  seal aga veelgi vähem.
Inimesed frustreeruvad ning ründavad haiglaid,  arste ja humanitaarabitöötajaid.
Sierra Leone,  Libeeria ja Guinea kannatavad Ebola all eelkõige seetõttu, et nende  meditsiinisüsteem on äärmiselt nõrk, arste ei ole ja nende töö suhtes on  suur umbusaldus: Ebola tuleb haiglatest, arvavad mõned.

Ebola is real (Ebola on olemas - ing  k) ütlevad harivad plakatid Sierra Leone teedel ja tänavatel.
Tegelikult  levib Ebola ainult kokkupuutel kehavedelikega.
Selle nakkuse  ärahoidmine on eelkõige töömahukas, aga mitte tehnoloogiliselt nõudlik.
Nigeeria on heaks näiteks - et leida üles kõik, kes Ebolasse  nakatunutega kokku puutusid, küsitleti Nigeerias 19 000 inimest.
Nigeerias praegu Ebolat pole.
Ka Libeeria, Sierra Leone ja Guinea  vajavad eelkõige toetust struktuuride ehitamisel, mis võimaldaksid neil  ise oma inimesteni jõuda.

Eesti on seni toetanud ebolavastast võitlust  tubli 100 000 euroga läbi Maailma Terviseorganisatsiooni ja ÜRO  peasekretäri asutatud ebola tõrjefondi.
Kuid rohkem kui raha vajavad  Lääne-Aafrika riigid inimesi ja kogemusi.
Kui me praegu ei aita, siis  ootavad neid riike ees ainult järgmised epideemiad, mis võivad meieni  jõuda nii, nagu Ebola jõudis USAsse ja Hispaaniasse.