Ma lähen ka poliitikasse.

See  on viimase aja kõige sagedamini kuuldud ja loetud lause.
Kõik paremad  ja edukamad Eesti kodanikud lähevad.
Iga päev toob uusi nimesid juurde.
Kas Kati Murutar ja Anu Saagim - väga tublid ja silmapaistvad isiksused  mõlemad - on juba oma soovi välja kuulutanud?
Ei julge kinnitada ega  ümber lükata, ehk homme selgub.

Partei aitab riigikokku Lähen ka.
Mille poolest ma teistest kehvem  olen?
Lähen jah.
Üks takistus tekib, ma pole parteis.
Ja parteid, kes  mind kutsuks, ilmselgelt ei leidu, igaühel omi jobusid juba niigi jalaga  segada, paljusid vaja eest vedada ja tagant lükata, sest ilma parteita  nad püsti ei seisa, edasiliikumisest rääkimata.

Ma lähen ise,  üksinda.
Kas nii saab?
Pole kuulda olnud, et keegi üritaks.
Parteiga on  kindel värk, sõbrad panevad su esinumbriks, saad viisteist häält ja oled  parlamendis sees.
Viiesaja häälega nimekirja viimane jääb välja.
Paras  talle.

Tänased poliitikasse pürgijad ei tee mingit saladust, et nad  liituvad erakonnaga ainult selleks, et sealtkaudu parlamenti pääseda.
Aga kui ei pääse?
Kui kogu hiigelreklaamile vaatamata ikkagi ei osutu  valituks?
Ei tehta saladust, et siis oleks justkui kõik läbi, ei mingit  poliitikat enam.
Jääb üle vaid võimalus veel üks raamat kirjutada, olgu  küll, et iga lugeja kohta on juba olemas neli kirjanikku,  "kirjanikkudest " rääkimata.

Kes esindab parteitut?
Ilma  naljata, kes esindab riigikogus mind ja minusuguseid parteituid?
Eesti  vabariik ju parteitutest inimestest koos seisabki.
Erakondadesse  kuulujaid on väga vähe ja hästi ongi, sest muidu peaks maksumaksja neile  parteis olemise eest veel rohkem raha maksma.

Kujutage pilti, sajad  tuhanded parteitud elavad ja teevad tööd, enamik pole iialgi Toompea  lossis käinud, paljud ei teagi, kus see asub.

Eluilmaski pole nad  hääletuspulti puudutanud.
Võib-olla sellepärast meist, lihtsatest  parteitutest, ei hoolitagi?
Meie ei ole Eesti asi.
Kuigi, pean  tunnistama, juba mõnda aega pole aimugi, kes, mis või kus too asi on.

Egoistlikult  ja salaja palvetan, et mu lemmikud Andrus Kivirähk ja Mart Juur ei  kuulutaks välja enda poliitikasse minekut.
Kes siis "Rahva Omakaitset"  hakkaks tegema ja kust leida pisukestki hinge tervendavat vahepala  sünktõsiste propagandasaadete sekka?

Üleeile avastasin, et mul on  kindlalt veel ainult kolm lähisõpra, kes ei taha poliitikasse minna.
Need on Marta, Mart ja Svetlana (nimed muudetud, loomulikult).
Saime  rahvusraamatukogu kohvikus kokku ja arutasime asju.

"Mis poliitik on  näomoonutaja või muul viisil meelelahutaja?
Kas ta riigikogu saalis ka  hakkab oma vigureid tegema?
" küsis Marta.

"Mõni on teinud ja teebki vigureid edasi.
Ei ole teda sellepärast parlamendist välja arvatud," teadis Svetlana.

"Kui valijal oleks saadiku tagasikutsumise õigus, küll siis mõnigi sealt enne tähtaega vabaneks," oli Mart kindel.

"Praegu oleks just viimane aeg valimisseadusse parandusi teha.
" "Jah, uue riigikogu jaoks paras aeg.
Jõuaks veel.
" "Muidu on need tänased väga töökad olnud, seaduseelnõusid muudkui menetletakse ja võetakse vastu.
" "Üks tarbetum kui teine.
" "Riigikogulase  palga seadust saab muuta ainult järgmise riigikogu koosseisu jaoks, nii  on nad sada korda kinnitanud.
No tehku nüüd siis ära.
" "Egas nad lollid ole, nad kõik tahavad ju ise järgmisse kogusse ka.
" "Rahvas ei tea midagi.
" "Ja-jah, kirjutagu seadusesse ka just sedamoodi lause sisse.
" Tahan Marta, Svetlana ja Mardi käest küsida, miks nemad poliitikasse ei lähe, kui on ometi nii sõnakad?

"Kuidas ei lähe?
Me oleme alati poliitikas olnud.
Eluaeg.
" Vaat sulle sõprust.
Ega ole vist mulgi vaja eraldi minema hakata, väikest viisi olen kogu aeg poliitikas olnud.

Vihaselt poliitikas Kui kas või Kuku raadio "Vox-populi" saadet  kuulata, siis on terve Eesti praegu poliitikas.
Aga mõnikord tahaks  hüüatada: "Inimesed, mis teil viga on?
" Viha üleskütmine mis tahes  konkureeriva erakonna vastu on ju viha ka tuhandete valijate vastu.

Mõnikord,  jah, tahaks poliitpuhkust.
Näiteks praegu.
On advendiaeg ja varsti  jõulud.
Ilmadki ajakohaselt lumiseks läinud.
Veel veidi ja päevad  hakkavad taas pikenema, kaamos kaob.
Omaenda paremuse iga hinna eest  kergitamise ja teiste vastu vaenu õhutamise asemel võiksid erakonnadki -  inimesed ju - jõulutunde oma koduuksest sisse lasta, rahuajast ja  olemasolemisest rõõmu tunda.
Elame ju veel.

Kaunist jõuluaega kõigile!