Noored soovivad tööle asudes praegu saada  818eurost brutopalka, selgus CV Keskuse statistikast.
Selge, et keegi ei  taha tööelu alustada miinimumpalgaga.
Kõrgharidusega noor eeldab üle  1000eurost netopalka, umbes sama suur on aga praegu riigi keskmine  brutopalk - millega oleme Euroopa alumiste seas.

Kui töötajad  eeldavad suuremat palka, kui tööandjad on valmis maksma, lahkub tööjõud  mujale: Soome, Suurbritanniasse, Austraaliasse.
Viimases avab Eesti riik  isegi suursaatkonna, et sinna siirduvate Eesti kodanike huve paremini  kaitsta.
Mida aga teha, et meie inimeste huve kaitstaks ka kodumaal?

Keda  korra välismaa palganumbrid on näksanud, see naljalt kodumaise palga  peale enam ei lähe.
On fakt, et tööjõud väheneb nii väljarände kui ka  elanikkonna vananemise tõttu.
Selles olukorras oleks tarvis omamoodi  ühiskondlikku palgalepet.

Töötajate palgaootused on ju üldjoontes  teada.
Ka erakonnad on nimetanud erinevaid miinimumpalga ja maksuvaba  miinimumi numbreid.
Ettevõtjad on neile enamasti reageerinud  põhjendustega, miks palkade tõstmine soovitule liiglähedaselgi määral  kõne alla ei tule.
Töötajad ootavad aga põhjenduste asemel, kuidas  midagi teha ei saa, hoopis ettevõtjate palgavisiooni.
Olgu selleks siis  konkreetne palgatõusuprotsent mitme aasta perspektiivis, selle sidumine  majandusnäitajatega või vähemalt kokkulepe istuda regulaarselt selle  teemaga laua taha, et numbrid selgeks vaielda.

Arstid näiteks saavad  riigiga suhelda jõupositsioonilt ja riik pingutab, et nendega kokkulepet  saavutada.
Õpetajatel seda võimalust pole, sest piiri taga nad erialast  tööd teha ei saa ja see kajastub leplikus meeles ning kasinas  palganumbris.

Kui väikesepalgalisel oleks ette teada, et näiteks  viiel lähiaastal palgatõusu väljavaateid pole, saaks kohe alustada uute  väljakutseta otsimist kas siin või raja taga.