24. veebruari veetsin sellel aastal Donetskis.
Lendasime sinna  fotograaf Raigo Pajulaga Kiievist kohale, kuna Iseseisvuse väljakul  polnud sel ajal küüniliselt öeldes ajakirjanikuna enam suurt midagi teha  - nädal varem oli toimunud suur tulistamine ning kuigi rehvihunnikud  ikka veel tossasid, oli sõjakas meeleolu asendunud leinaga.

Donetskis aga tundus, et midagi võib toimuda.
Mugavas pisikeses  lennujaamas kargasid, nagu ikka, juurde taksojuhid.
«Ei, siin on väga  rahulik, siin küll midagi ei toimu.
» Sõitsime siis kesklinna, taksojuht  näitas käega: siin asub Janukovõtši poja Oleksandri maja.
Pilvelõhkuja  oli üüratu suur - ja uus.
Pole ka ime, alles 2011. aastal oli sealsamas  asunud Družba hotell, mis lihtsalt maatasa tõmmati, et oleks, kuhu  Oleksandri ehitusfirma MAKO tellingud püsti lüüa saaks.
Kui aga  kõrvalmajade elanikud nurisema tulid, et ehitis neelab ka laste  mänguväljaku, saabusid platsile dressides mehed, kes tegid kohalikele  kähmlusega selgeks, et probleemi pole.

Nagu selgitas taksojuht, on sellised lahendused tavapärased.
Meie aga  olime sõiduga jõudnud kesklinna Lenini kuju juurde, kus tõesti toimuski  midagi, nimelt sama kuju kaitse.
Kogunenud oli ehk paarkümmend  kommunisti-aktivisti, kuid sõgeda tigeduse kontsentratsioon oli  märkimisväärselt kõrge.
Üks härra küsis meilt nõudlikult, miks Eestis  venelasi hallide passidega kiusatakse, teine päris mult otse, kas ma  olen fašist.
Kolmas rääkis loo, kuidas ta oli kuulnud, et keegi noor  naine oli läinud ühes Baltimaas kohvikusse ja vene keeles kohvi palunud,  kuid seepeal oli kukutud teda toolidega peksma.
Loo jutustaja tahtis  teada, et kas see juhtus Eestis või Lätis.

Jutud kõlavad küll koomiliselt, kuid asja kurb pool on see, et teatud  ühisosa jagatud mineviku näol libiseb meil jäädamatult käest - sest me  oleme edasi läinud, samas mitte ära läinud.
Solidaarsust Ukraina sündmustega on sel aastal näidatud nii mõnelgi moel.
Ukrainas ja eriti  Krimmis aga kogesin, kuidas teatud osa inimeste jaoks ei ole me enam  sõbralikust Pribaltikast, vaid hoopis NATOga mesti löönud vaenlased,  kellest võib kõike uskuda.
Krimm on läinud, Donbassist saab aga  vältimatult ka järgmisel aastal kirjutada.

Veebruariga võrreldes on Donetsk nüüdseks läbi teinud täieliku  muutuse:  lennujaam on maatasa tehtud ja miljonilinna elanikud peavad  nüüd pättide vabariigi hundiseaduste järgi elama.
Ikka juhtub, et  kellegi läkitatud mürsk maandub mõne inimese elutoas või tabab jalutama  läinud kodanikku otse tänaval.
Oleksandr Janukovõtš ehitab aga  takistamatult edasi  - ruumi tekib ju iga päevaga juurde.
Mis edasi  saab, on võimatu ennustada, aga välistada ei saa ka võimalust, et kõik  läheb hoopis hästi.
Loodame parimat.