Mis on meid toonud siia, ei vii meid  edasi - sellest mõttest aitab reisijale, juht peab tagama ka sõiduki ja  liikumise.
Kui tahta juhtida riiki, peab teadma, et kogu aeg nõutakse -  alates kiiremast sõidust kuni pööramise, tagurdamise, rooli ja sõiduki  tükkideni välja.
Selles demokraatlikus reaalsuses tuleb jätta kõrvale  vastukäivad huvid, valida parim tee ning vahendid, mis aitavad tegelike  probleemide, mitte pelgalt kellegi kehva meeleolu vastu.

Eesti riigi juhtimisel ei saa olla  suuremat visiooni kui eesti rahva, kultuuri ja keele säilimine ning  kodanike heaolu, ent nikerdamisi ja sammumisi asutuste, maksude ja  kasvõi põlevkivi kallal räägitakse ikka jälle sellest suuremaks.
Kui  siis enda pisike lugu enam ühise suure sisse ära ei mahu, on kerge  kostma protest paigalseisust või hüüd hädapiduri järele.

Eesti on täiusest kaugel, ent  inimarengu aruanne ütleb, et veel kaugemal täiusest on meie hinnang  Eestile.
Koostajad ise võtsid aruande kokku nii, et meil on läinud  paremini kui õieti kellelgi, kellega sarnane saatus laseb end võrrelda,  aga me ei usu seda.
Saatus on siin oluline märksõna - tülgastavalt  tarbetu on poos, et parimatest mahajäämusi ei sobi õigustada ajalooga  - keegi ei õigusta, aga see poos õigustab küll - mineviku eitamist ja  valesid otsuseid sellelt pinnalt.
Eesti arendamisel ei ole vaja  õigustust, vaid vahel oma inimestele meenutamist, et sotsialismile ja  nõukogude võimule kaotatud aja ületamiseks ei ole vaja ületada ruumi ega  sõita minema.
Vaja on tööd ja kannatlikkust, tubli pool ajavahet on  ületatud.

Koostöö OECD, IMFi ja Euroopa Komisjoni  ekspertidega on mind veennud, et inimarengu aruanne võeti kokku  täpselt.
Võrreldes teiste riikide ja parimate praktikatega oleme suutnud  vältida suuri vigu ning olla otsustavad.
Elukvaliteedi edenemist kümne  aastaga mõõdab oodatava eluea kasv viie aasta võrra, elukestvas õppes  osalejate arvu kahekordistumine, kuritegevuse langus kolmandiku võrra  ja hukkunute arv kaks korda, jäätmete taaskasutuse kahekordistumine, 20  000 inimese tööle saamine.

Majandus on samal ajalõigul  reaalväärtuses poolteisekordistunud.
Kui ka parajasti pole parimad ajad,  ei tohi majanduse vallas esimesena heita pilku riigile, vaid põhjuste  analüüsidele ja pikematele arengutele.
Eesti ettevõtluskeskkonda,  asjaajamist, maksundust ja eelarvedistsipliini hinnatakse majanduse  toena.

Kasvu aeglustumise peale pole mõtet  rääkida ka sissetuleku lõksust või klaaslaest - vangi enesetunne ja  valed reaktsioonid ei toida kedagi.
Sissetulekute kasv polegi too  momendi valupunkt, on hoopis pikem küsimus selle jätkusuutlikkusest,  see, kas majandus jõuab palgakasvuga kohaneda.
Viimane on seadnud meid  kehvemasse seisu näiteks paarkümmend protsenti odavama tööjõuga Lätist  ja Leedust, majanduse struktuuri uuendused nõuavad aga aega ja äriideid.

Kõigepealt tuleb eristada asjad, mida  me riiklikult muuta ei saa: väikese majanduse sõltuvus välisturgudest,  langus Soomes ja Venemaal, seisak Euroopa eksporditurgudel, ebakindlus  Vene agressiivsuse pärast.
Muud kasvuprobleemid nõuavad aga pühendumist.

Majandusstruktuuri tuleb kallutada  suurema lisandväärtuse suunas ning inimressurss kaasata kasvu paremini.
Ainuüksi tarbijaskonna vananemine pidurdab majandust, aga alanud on ka  tööealiste arvu vähenemine.
Hädavajalik on seepeale täpsem sotsiaal-,  haridus- ja tööturupoliitika, mis aitab tööturule nii kehvema  kvalifikatsiooniga, nii vanemaid kui puudega inimesi, pakub pere- ja  tööelu toetavaid teenuseid (lastehoid, haridus, huviring, tervishoid,  omastehooldus) ning suunab rahalised toetused õrnemasse eluperioodi ning  vaesematele ja suurematele peredele.
Kokku lisab see tarbimisnõudlust  ning tööjõu pakkumist.

Inimressursile lisandub veel kolm i-d,  mille taga on enamik meie heaolu reservist - positsioonist  rahvusvahelises tööjaotuses ja väärtusahelas: innovatsioon, mis on  ettevõtetes Euroopa võrdlustes madal, investeeringud tehnoloogiasse ning  inseneride ettevalmistus.
Lootusi, et majanduse struktuuriparandus  õnnestub riiklike toetustega, kustutavad küll kriitikasahmakad  riigikontrollilt, aga miljoneid kindlasti saab täpsemalt suunata.
Asja  algus on praegu insenerides, kelleta ei tule vajalikku tehnoloogiat ega  uuendusi.

Ka maksumuudatused peavad silmas pidama  Eesti konkurentsivõimet.
OECD maksuliikide kasvuvaenulikkuse järjestus  algab ettevõtte tulumaksust, mille järel tulevad tööjõumaksud.
Töö ja  tulu kõrgem maksustamine vähendab investeeringuid ja töökohti, mistõttu  ei saa kõne alla tulla parteide propageeritavad ettevõtte ning astmeline  tulumaks.
Autoriteetse Tax Foundationi arvates on meie maksusüsteem  juba lausa OECD kõige konkurentsivõimelisem, ent konkurents ei peatu ja  praegu tuleb keskenduda tööjõumaksude alandamisele.

Revolutsioonid nagu rahareform,  erastamine, pensioni- ja tervishoiureform, turumajanduse reeglistik,  suured liitumised või maksureform, mida paljud demokraatiad tehtud ei  saa, on Eestil juba pagasis, mis tähendab paraku, et neid pole varus.
See pole aga peatumist tähendanud.

Oleme omandatud buumi õppetunnid,  lahendanud kriisi, vahetanud rahaühiku ning reforminud igavamaid asju:  tööturgu, avalikku teenistust, töövõimet, tugiteenuseid, riigi  finantsjuhtimist, eurorahastust, koolivõrku, kiirabi, haiglavõrku jm.

Meie väikeseks narratiiviks sobib  endiselt laineid lööv e-valitsemine: britid valisid meid ainsana  Euroopast partneriks viie riigi koostööinitsiatiivis ja peaministri USA  visiidil suutsime pälvida väga suurt huvi.
Käivitunud e-residentsuse  projekti siseviimistlus on alles pooleli, aga näiteks Ernst&Young  pidas vajalikuks nimetada seda lausa majandusprognoosi kokkuvõttes.

Riigijuhid üksi ei pea kodanikesse  suuri visioone sisendama, aga seda ei pea tegema ka sel aastatuhandel  Eesti mütoloogias ülemäärase rolli haaranud Hädapidur, koondkuju,  kellele värskelt nime ja dramaatikat on andnud Kalle Muuli.
Esimesest  aastast peale, kui Eesti oli saanud jalad tugevamini alla ning pea ja  pilgu selgeks, on Hädapidur loonud manifeste eetilisest, poliitilisest  ja sotsiaalsest kriisist, kahe kolmandiku laste vaesusest, elementaarse  turvalisuse puudumisest, Kesk-Aafrikast, demokraatia kaaperdamisest ja  rahva valest eelistusest valimistel.

Hädapiduri häda on, et suur osa hädast  on ainult tema peas, ja ta arvab kogu viletsuse lähtuvat riigist, ta on  julmalt ebaõiglane sõnades ning täiesti kasutu tegudes.
  Asendusteemad ja libaskandaalid ei  kõlba visiooniks, vaid ainult varjutavad tegelikke ohte ja muresid, nii  nagu kirjeldas üks prominentne nädalakommentaator, kui väsinud ta on  igal hommikul ärgates sellest, et poliitik näitas end reklaamis Ämari  lennuväljal, teine osutanud kellegi päritolule, kolmas vahetas erakonda.

Tähelepanu selline hajutamine laseb  hullutada lihtsameelseid riiklikest eluasemetest ja keskmise palga  muutmisest kohustuslikuks miinimumpalgaks, rünnata kaitsekulusid ja NATO  liitlaste kohalolu, toimetada poliitikas idarahal, seada kahtluse alla  eesti keele eelisseisundi, kodakondsuspoliitika ja ajaloo, olla korraga  kohtus süüdi mõistetud ja parlamendis, mängida palakatitel maksumaksja  raha eest Supermani.

Eriti praegu peaksid küsijad ja  kommenteerijad keskenduma tegelikele probleemidele ja küsimustele, mis  jäävad kõigil valimistel ikka jälle küsimata, mis jõuavad seepärast  kokkulepetesse, mille eest peame hakkama jälle maksma, mis aga Eestit  kuidagi edasi ei vii.