Reedel, 5. detsembril avaldas mõjukas Saksa ajaleht Die Zeit  kirjatüki pealkirjaga «Wieder Krieg in Europa?
Nicht in unserem Namen!
»  («Euroopas jälle sõda?
Mitte meie nimel!
»).
Kirjale oli alla kirjutanud  60 Saksa poliitikut, kultuuri- ja teadusinimest, aga ka lobisti.
Ühisavaldus kritiseeris Saksamaa poliitikat Venemaa suhtes ja nõudis selle muutmist.
Allakirjutanute rida on tõesti  prominentne.
Näiteks endine liidukantsler Gerhard Schröder, ekspresident  Roman Herzog ja kuulus režissöör Wim Wenders.
Kirjatükk ise on  saksalikult põhjalik, käsitledes allakirjutanute arvates mitmeid  põletavaid teemasid.

Kirjutis algab nendinguga, et ei Venemaa, Euroopa riigid ega USA taha  mingit sõda, et järgmises lauses süüdistada läänt «laienemises itta»,  mis on tinginud Venemaa vastureaktsiooni.
Selles situatsioonis usuvad  kirja autorid, et Saksamaa kannab «Ukraina kriisi» lahendamisel erilist vastutust, eriti kuna on tänu võlgu  Venemaale, kes lubas Saksmaa ühinemisel teoks saada.
Meenutatakse, et  juba 1990. aasta nn Pariisi hartaga lubasid 35 riigi juhid luua ühtse  julgeoleku- ja majandusruumi Vancouverist Vladivostokini.

Saksa liiduvalitsuselt nõutakse, et nad teadvustaks oma vastutust  Euroopas rahu tagamisel.
Tuletatakse meelde, et Venemaa on alates 1815. aasta Napoleoni sõdu lõpetanud Viini kongressist «Euroopa poliitikat  kujundav jõud» ja et kõik katsed Venemaad Euroopast välja tõrjuda on  lõppenud katastroofiga, viimane kord siis Hitleri lüüasaamisega.
Riigipäevale pannakse südamele, et nad kannustaks valitsust  rahupoliitikat ellu viima.
Sealjuures soovitatakse hoiduda  «ühepoolsetest süüdistustest», mis ainult kruvivad pingeid üles.
Lõpuks  apelleeritakse Saksa meediale, et see Venemaad ei demoniseeriks, vaid  saaks aru Vene hirmudest NATO laienemise ees.

Allakirjutanud võib jagada kolme rühma.
Eri põlvkondade «Venemaa  sõpradest» poliitikud, kes usuvad, et Saksa-Vene liit on kindel rahu ja  stabiilsuse tagaja Euroopas.
Intellektuaalid, kelle jaoks Venemaa on  euroopalik kultuurmaa Dostojevski ja Mussorgski-Tšaikovski muusikaga,  mis suudab aidata vastu seista ründavale ingliskeelsele kultuurile.
Majandusinimesed, kes heameelega ajaks äri Vladivostokini ulatuvas  majandusruumis.
Ühelt poolt on kiri Saksamaal kasvava  Vene-sümpatisantide grupi vaadete väljendus, teisalt ka appikarje  Merkeli järjest resoluutsema Vene-poliitika vastu.

Ei maksa arvata, et ühiskiri Saksamaal ainult vaimustust esile  kutsus.
Frankfurter Allgemeine, Süddeutsche Zeitung ja Die Welt  avaldasid kriitilisi seisukohti, mille Leitmotif oli, et sõda  juba käib, nimelt Ukrainas, millest kommünikees on vaid serva peal  juttu.
Ka tuletati Schröderile meelde, et tema ise oli üks «lääne»  laienemise toetajaid, sest ilma tema nõusolekuta poleks uusi liikmeid ei  NATOsse ega Euroopa Liitu vastu võetud.
Venemaa ise ajavat ennast  Euroopast ära, rikkudes rahvusvahelist õigust ja teiste riikide  territoriaalset terviklikkust.

Laias laastus on kommunikee sõnum ühene: väikeriikidel pole suurde  poliitikasse asja, bipolaarsele maailmale pakutakse alternatiiviks  tripolaarset Euroopat, kus USA ja Venemaa kõrval liigutab niite ka  Saksamaa, kantuna oma ajaloolisest «humanistlikust rahutagavast  missioonist».

Mind ennast ei üllatanud niivõrd prominentide kiri (need seisukohad  on üldteada), vaid mõjukate lehtede kriitiline vastureaktsioon.
 Et  liidukantsler Angela Merkel järsult suunda muudaks, tundub  ebatõenäoline, sest see viiks ka valitsuskoalitsiooni purunemiseni.
Teisalt, kui Venemaasse positiivselt suhtujate osakaal Saksamaal kasvab  pooleni Saksamaa elanikest, tõotab see kaasa tuua uusi pingeid ja  huvitavaid sisepoliitilisi arenguid.