Üksikemade vaesus tuleneb sageli sellest, et pärast lahkuminekut jätab  teine vanem ühiste laste ülalpidamise kohustuse täitmata.
Pean  üksikemade vaesusriski vähendamist väga oluliseks, see aitab tublisti  kaasa soolise võrdsuse edendamisele ühiskonnas, naistele ja nende  lastele turvalise ning stabiilse elukeskkonna loomisele ja laste võimete igakülgsele  arendamisele.
Valdkonna pikaajaline eiramine otsustajatetasandil  peegeldab paljuski meie valitsevaid hoiakuid - väärtusi, eetikat ja  inimõigusi rakendatakse valikuliselt.
Üksikvanemate vaesuse skaalal on Eesti näitajad ühed kehvemad  Euroopas: mõne aasta tagused andmed näitavad, et üle poolte üksikemadest  ja pisut üle 40 protsendi üksikisadest elas vaesusriskis.
Naised on  vaesed töötuse, viletsate töökohtade, ebavõrdse ja halva palga, kesiste  toetuste, teenuste puudumise ja madalate pensionide pärast.
Samuti  seetõttu, et lahutus ja pereliikmete surm mõjutavad neid rohkem.
Naiste  vaesuse ja laste vaesuse vahele võib panna võrdusmärgi.

Praxise analüüsis tuuakse esile, et üksikemade vaesusriski suurendab  oluliselt ka Eestis valitsev sooline palgalõhe.
2013. aasta oktoobris  oli naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8 protsendi väiksem kui  meestel.
Lapsevanemate hulgas on sooline palgalõhe suurem kui lasteta  töötajate seas.
Palgalõhe on suurim vanuses 25-45 aastat, mil pere  loomine ja laste kasvatamine on tõenäoliseim.

Üksi last või lapsi kasvatavale vanemale langeb peale majandusliku  vastutuse ka topeltkoormus laste eest üksi hoolitsemise näol, mis  omakorda vähendab üksikvanema võimalusi tööjõuturul, valikuid elukoha  vahetamisel, välismaal töötamist jmt.

Perekonnaseaduse järgi on mõlemal lapsevanemal võrdne kohustus oma  lapsi ülal pidada, mida kahjuks sageli üks vanematest Eestis ei täida.
Ligi aasta tagasi sai ajakirjandusest lugeda, et Euroopa Inimõiguste  Kohus on võtnud menetlusse ühe Eesti kodaniku avalduse, mille järgi on  rikutud tema inimõigusi, kuna tema lapse elatisraha kohtumenetlus ja  täitemenetlus on kokku kestnud juba üle kümne aasta.

Kohtutäiturite täitemenetluses on üle 12 000 elatisraha asja.
Riigi  senised meetmed ei ole olnud piisavad, elatisabi on võimalik saada  lühiajaliselt, sotsiaaltoetusi on võimalik taotleda kohalikult  omavalitsuselt ainult siis, kui üksikvanema sissetulek on langenud alla  toimetulekupiiri, kohtu- ja täitemenetlustes on juriidilisi kitsaskohti,  mis pikendavad sageli elatise väljamõistmise ja kättesaamise protsessi.

Oma laste ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel ei ole seni Eestis  olnud tõsiseltvõetavaid ja pikaajalisi tagajärgi, mis on sellise  käitumise ühiskonnas kahjuks normiks muutnud.

Üksikemade vaesus(risk) on suur, emade vaesus võrdub laste vaesusega  ja vaesus toob kaasa selgeid piiranguid laste igapäevaelu  arenguvajadustele - see piirab nende osalemist huviringides, ei võimalda  käia trennis jmt.
Kui iga teine üksikema on vaesusriskis, võib sellest  teha järelduse, et küsimus ei ole enam vaba aja veetmise võimaluste  piiratuses, vaid tegemist on pigem juba elementaarse igapäevaeluks  vajaliku toidu ja riiete nappusega, pideva majandusliku kitsikusega.

Ühiskonna ja riigi tasandil on nii eetika kui ka moraali seisukohalt  lubamatu sellisest igapäevaelu olelusvõitlusest möödavaatamine, sest see  kahjustab oluliselt eelkõige naiste ja laste õigust väärikale ja  turvalisele elule - Eesti väikese sündimuse puhul peaks iga laps olema  ühiskonnale väärtus.