Läänes eeldatakse  tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada kogu Ukraina ja liita  see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust lõplikult oma väidete  õigsuses.
Tegelikult on panused aga hoopis teised, osutab eestikeelse Vikipeedia administraator Raul Veede.
Ukraina-vastase infosõja kontekstis on viimasel ajal kõneldud palju Venemaa taktikast tekitada lääneriikide inforuumis segadust.
Paraku pole see võte ainuomane ei Venemaale ega isegi poliitikale.

Infosõja võtteid ja nende toimimismehhanisme on Eesti ajakirjanduses  kirjeldatud kaunis põhjalikult.
Karmo Tüür valgustas Päevalehes (24.11)  Kremli taktikat ja põhjusi «kontrollitava kaose» saavutamiseks nii  infosõjas kui ka füüsiliste meetoditega, kõneldes ühe punktina ka  kaosepõhisest propagandast.
Postimehes kirjutas Mart Raudsaar (26.11)  väärinfo sihilikust levitamisest ja meie võimalustest selle mõju  neutraliseerida.
Head artiklid, hea analüüs.

Ilmselt suudaksid matemaatikud-mänguteoreetikud ütelda mõndagi  valgustavat sellise mitte just päris klassikalise mängu kohta, kus  pooled loevad punkte erinevalt: ühe jaoks on justkui selged võit, viik  ja kaotus, teise jaoks on aga ka viik juba võit, sest päris võidu peale  tegelikult välja ei mindagi.
Sellises olukorras on teisel mängijal  oluline eelis.

Läänes eeldatakse tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada  kogu Ukraina ja liita see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust  lõplikult oma väidete õigsuses.
Tegelikult on panused aga hoopis teised.

Kui jätad vastasele mulje, et tahad tervikut, kaldub ta poole kaotusega  hädapärast leppima, eriti kui otsustamine on raske.

Otsustamise muudab keerukaks aga see, kui heausklikus kuulajas  tekitatakse kahtlusi: «ega teine pool ka päris puhas pole», «meid  provotseeriti», «mõlema vastase väited on kahtlased ja tõde on raske  leida».
Valijate segadusseviimine muudab omakorda otsustusvõimetuks  poliitikud, kuna demokraatlikes riikides mõtleb suur osa neist paraku  ühe või äärmisel juhul kahe valimistsükli piires.
Kui valimised on ukse  ees, julgetakse teha vaid niisuguseid radikaalseid samme, mis on  kindlasti populaarsed.
Risk ei tasu ennast valimistel ära.

Võtteid on palju ja mitmekesiseid.
Levitatakse vandenõuteooriad, mis  on usutavad üksnes igasuguse kriitilise mõtlemisvõimeta inimestele.

Vahetatakse paikade ja sündmuste nimesid - Vene imperialismi ajaloost  kaevati välja «Novorossija» ning keegi FSB andekas propagandist leiutas  Ida-Ukraina protestide kohta nime «Vene kevad», mis loob lugejas  võltsassotsiatsioone araabia kevadega.
Külvatakse jaburaid, mitte  tingimata otseselt Venemaad toetavaid kommentaare lääne leheveebidesse.

Võiks arvata, et kui läänemaailm on tegutsenud juba aastakümneid  postmodernistlikus pluralistlikus taustsüsteemis, ollakse valmis ka  orienteerumiseks segases olukorras, kus info on killustatud,  ebausaldusväärne ning vastane varjab oma motiive ja eesmärke paksus  hämus.
Tegelikult aga käitutakse läänes endiselt nii, justkui peaks head  ja pahad selgelt eristuma, ning kui paha ennast heaks nimetab, tuleks  kasutada süütuse presumptsiooni põhimõtet.
Nagu kirjutati Raudsaare  tsiteeritud raportis, puudub läänel infosõja-vastane immuunsus.

Nii loobki Venemaa situatsiooni, mida samas vaimus tulevikku  pikendades võib kujutleda, kuidas Ida-Euroopast haugatakse üksteise  järel tükikesi, lääneriikides aga kuulutavad kohalikud (vahel Vene  rahastusega, vahel lihtsalt isolatsionistlikud) rahvuslased, et idas  toimuv neid ei puuduta.
Igale provokatsioonile reageeritakse hilinenult,  nõrgalt ja veendumuseta, kokku võetakse end aga alles siis, kui Vene  tankid on Berliinist silmaga näha.
See on muidugi must stsenaarium, kuid  praeguste tendentside projektsioon.

Üks segaduse loomiseks kasutatav võte on demagoogiline tolerantsuse nõudmine.
Teise poole ärakuulamine - audiatur et altera pars -  on oluline printsiip mitte ainult juuras, vaid igal pool, kus tahetakse  jõuda võimaluste piires objektiivse otsuseni.
Kuid mõnikord  tõlgendatakse seda teistmoodi.

Lääne lehtede ja blogide kommentaariumites kirjutatakse tihti  objektiivsusest ja neutraalsusest, püüdes samas mõista anda, et mitte  mingit seisukohta ei tohikski võtta, kuid samas tuleks võrdselt  kajastada kõiki ringlevaid versioone, sõltumata allikast või  jaburusastmest.
Sama toimub Vikipeedia suurte keeleversioonide - vene,  inglise, vähemal määral saksa, prantsuse jt - Ukraina-artiklite  arutelulehtedel.

Vikipeedia on niisuguse retoorika lahkamiseks hea labor.
Vikipeedias  on see kõik nimelt täiesti teises kontekstis väga põhjalikult läbi  mängitud, kuna objektiivsus, neutraalsus ja tasakaalustatus on  Vikipeedia ülesehituses väga olulised.
Sarnase struktuuriga  argumentatsiooni kasutatakse vahel ka teadusliku maailmapildi vastu, mis  on põhimõtteliselt Vikipeedia vundament: nõutakse, et kuna kõik  inimesed ei ole teaduslike seisukohtadega nõus, siis peaks need taandama  võrdseks kõigi esoteerikaharude ja usundite omadega, näiteks andes  meditsiiniartiklites teaduslikult tõestatu kõrval sama palju ruumi hiina  rahvameditsiinile ja ajurveedale.

Vastase ärakuulamine ei tähenda siiski, et ükskõik kelle ükskõik  millisele retoorikale antakse voli laiutada - «luba linnukesel väljas  jaurata», nagu kirjutas Andres Ehin.
Ühe poole laiutamine tähendab  teisel suu sulgemist.
Samamoodi ei tähenda see, kui sa oled nõus teise  poole ära kuulama, et ta ka kohe oma tahtmist peab saama.
Selline  «objektiivsus» ei ole objektiivsus, see on «tolerants» ja «neutraalsus»  üksnes jutumärkides, retoorilise võttena, mille eesmärk on hoopis muu.

Iseseisva kriitilise mõtlemise üks ilming on, et inimene teab omaenda  seisukohti ja põhjendusi.
Ta kuulab vastase ära, kuid laseb end ümber  veenda üksnes juhul, kui argumendid on hoolikal vaatlusel  mõistuspärased.
Mõtlev inimene suudab ka öelda: jah, ma saan sinu  mõtteviisist aru, ma mõistan selle kujunemist ja põhjuseid, kuid ma ei  nõustu sinuga.
Mina seisan siin, ma ei tagane, ma ei kõigu.
Ja ma olen  valmis oma seisukoha põhjal pikema kõhkluseta tegutsema.

Praegu oleks hea aeg mõelda, kuidas saaks Eesti koolides õpetada  noori kriitiliselt mõtlema.
Mitte nihilistlikult kõike eitama või  agnostiliselt teadmise võimalikkuses kahtlema, vaid vaatlema poolt- ja  vastuargumente, treenima oma mõistust põhjendatud otsustusteks ning  vajaduse korral ka oma seisukohtade muutmiseks - kui selleks on alust.

Tõetunnetus, võime eristada tõde hämust on elus ülimalt tähtis oskus.

Kõigil vähegi kõlblikel õpetajatel on see suurepärasel tasemel; küsimus  on, kuidas seda edasi anda.
Võib-olla on siis järgmine põlvkond meist  targem.