Niinimetatud kunst, mida me Maarjamäel näeme, on inimsusvastaste tegude glorifitseerimine, kirjutab teaduskirjanik Tiit Kändler.
Berliinist 250 km kaugusel asuvas väikelinnas Wolfsburgis toodetakse  praegugi Volkswageni autosid.
Hiiglaslikul moel.
Siin pandi enne sõda  kokku esimene Põrnikas.
Kui mind 15 aasta eest ühe rahvusvahelise  ajakirjanike rühmaga selle hoovi lasti, hoiatati fotografeerimise eest.
Tegin pilte, ja jäädvustasin Hitleri-, õigemini Albert Speeri aegsete  sõjatehaseks muudetud hoonete fassaadidel uste kohal kõrguvaid reljeefe.

Talupojad viljavihkudega, töölised hammasratastega, insenerid  joonlaua ja mõõtesirklitega.
«Meie maal kõik töö on head, vali millist  tahad,» nagu kirjutas Stalini ajal veel hea lastekirjanik olnud Vladimir  Majakovski.
Vaid reljeefide ülaosast oli midagi välja toksitud.
Kolmanda Reich’i kotkad ja haakristid nende küünte vahel.
Volkswageni tehas jäi sõjas puruks pommitamata strateegilistel  põhjustel.
Läheb vaja.

Lõunasöögiks viidi meid direktori tagatuppa ja pakuti roogasid 1930. aastate taldrikutelt (sosinal info), milles võis veenduda, kui taldriku  tühjaks sõid ja selle aluspõhja uurisid.
See oli aeg, mil esmakordselt  ilmus Berliini tehnikamuuseumi haakristidega Messerschmitt - puruks  tulistatuna - ja SS-pagunid lettides, räbaldunutena.
Vastukaaluks DDRi  piirivalvuri isiklik pommivarjend.

Doseerimine toimis, Karl Marxi hiiglasliku bulvari majad olid saanud  enesele ülakorruse funktsionalistliku lahenduse.
Kuid Speeri uue  riigikantselei kabinettide täisehitud seinu polnud ega saa neid ka  olema.

Kui sattusin esimest korda ENSV revolutsioonimuuseumis 1987. aastal  valminud tuppa, mille seinad olid täis maalitud jõhkratest värvustest  nõretavate kangaste all ja sisse mähitud, minu poole tormavatest  hiigelmeestest, vilksas esimese hetkega peas Kafka ämblikuks moondunud  mees.
Kuid iiveldamiseni täidetud jälestus ei taltunud ja see viis mind  mälestustes 1970. aastasse, mil sattusin kord Auschwitzi  kontsentratsioonilaagri värava ette ja taha, barakkide vahele ja sisse.
«Arbeit macht frei»: tõepoolest, vaid siis, kui oled näinud kuhjade  viisi prille - just prillid, mitte kuldhambad või kohvrikesed või laste  joonistused või võllapuud ei hakanud mind painama.
Vaid kuhjade viisi  prille.

Praegu ajaloomuuseumiks nimetatav Maarjamäe loss ehitati ümber just nimelt revolutsiooniajaloo muuseumiks.
Ja Karl Vaino kuuleka ja vabatahtliku käsilase Evald Okase  õuduste kamber oli plaanitud selle kulminatsiooniks.
Jah, see oli ka  aastal 1987, mil huumorikooperatiiv Aara just asutatud ja mille  etenduste käigus pakkusin välja nüüdseks rahvalikuks muutunud  püstijalanalja, et Balti jaama poole tõttavate revolutsionääride  monument on maailmas ainus, mis sisaldab eneses kõik revolutsioonist  osavõtjad.

Oleks see vaid nõnda olnud.
Monument, mille alt oli suhteliselt äsja  maha võetud Stalin ja mille lähedusest minu suureks kurvastuseks  Kalinin, mille all mind esimesel koolipäeval fotografeeriti, kadus ka  kusagile.
Nüüdseks on isegi Tõnismäe pronksmees leidnud enesele  rahulikuma paiga.
Kuid rünnak meie põhiväärtustele - Eesti riigi  vabadusele, õiguskorrale ja demokraatiale - üha jätkub, vindudes lõkkele  märkamatult alanud Vene-Euroopa sõja puhangutes.

Nüüd äsja - jumal hoia ja kaitse - on lõkkele puhutud veel üks  tuluke, justkui me pronkssõdurist poleks midagi õppinud.
Kunsti ei  hävitata, oleme kõrgemal sellest, figuurid on meisterlikud, ütlevad  muuseumirahvas ja kunstieksperdid.
Kuid minul pole ometi kahtlust, et  Okase maalitu maalimata jätmine ei oleks teda viinud isegi mitte  Lasnamäele, Kolõmast või Auschwitzist kõnelemata.

Ja pole kahjuks ka palju kahtlust, et nn kunst, mida me selles  õuduste toas näeme, on inimsusvastaste tegude glorifitseerimine.
Okupatsioon, küüditamine, piinamine, jälitamine, teisitimõtlejate jalge  alla tallamine.

Kurb ei ole mitte see, et me ei ole õppinud pronkssõdurilt - ajaloost  ei õpita kunagi.
Kurb on see, et inimesed, keda võiks ju vähemalt  tinglikult pidada kunstiajaloolasteks, ei ole omandanud tükikestki Juri  Lotmani õpetusest.
Olgu siis selle iva, nõnda nagu üks kunstihuviline  füüsik mõistab, veel kord üle korratud.

Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi  andma tähendust.
Juutliku kavalusega antud definitsioonis, mis lubas  tegelda tegeldamatuga, on iva, kui pistame külge ajamõõtme.
Aeg läheb,  märgid jäävad, kuid need ei jää kunagi endiseks.
Sfinks Cheopsi  püramiidi kõrval pole sama, mis sfinks Place de la Concorde’il, ammuks  siis Tallinna linnavalitsuse ees.

Olin üsna uhke, kui lugesin, et eestlane Jüri Reinvere on kirjutanud  ooperi Peer Gyntist.
Kiuslikult vaatasin siiski järele, ja selgus, et  üks ooper on sellest kangelasest juba kirjutatud.
Selle kirjutas  Kolmanda Reich’i helilooja Werner Egk aastal 1938.

Joseph Goebbels kirjutas oma päevikus 1. veebruaril 1939: «Olen väga  entusiastlik, ja seda on ka füürer.
Uus leid meie mõlema jaoks.
»  Võib-olla otsustas Hitler nõnda Göringi kiuste, kellele ei meeldinud  Egki viljeldud Stravinski kõla.
Berliini Riigiooperi peadirigent Egk  kirjutas 1936. aasta suveolümpia muusika ja sai tellimuse hiiglaslikuks  natsiooperiks, mis küll katki jäi.
Loomulikult tuli tema süüasi pärast  sõda arutlusele, kuid et ta ei olnud nats, ehkki Kolmanda Riigi ametlik  muusik, mõisteti ta õigeks ja tema karjäär edenes pärast sõda.
Kuid asja  üle arutleti.

Niisamuti arutleti kollaborantide üle Prantsusmaal ja Norras, mõnegi  jaoks kurbade tagajärgedega, aga ka Eesti NSVs - veel kurvemate  tagajärgedega.
Meil libises asi 1990. aastate alul ajaloo prügikasti, ja  nüüd oleme järjekordse portsu otsas.
Mida teha teostega, mis ilmselgelt  heroiseerivad inimsusvastaseid tegusid?

Küsigem nõu neilt, kes teadsid rohkem.
Kvantfüüsika rajajaid Werner  Heisenberg jäi natside käsutusse.
«Püüan, et nad pommiga valmis ei  saaks,» pihtis ta kahtlevale Niels Bohrile salaja Kopenhaagenis.
Sama  suurusjärku teadlane Edwin Schrödinger aga põgenes ja töötas Dublinis,  kus avaldas 1944. aastal epohhiloonud raamatu «Mis on elu?
». Mida ütleks Heisenberg?
«Küsige Bohrilt.
» Mida ütleks Schrödinger?
«Otsige, mis on elu.
» Samal teemal  Ahto Lobjakas, «Riik või reservaat?
», PM 24.
11  Krista Kodres, «Pildid ja poliitika», PM 2. 12  VV:  Inimesed, keda võiks ju vähemalt tinglikult pidada kunstiajaloolasteks, ei ole omandanud tükikestki Juri Lotmani õpetusest.