Aastaks 2030 suureneb maailma nõudlus elektrienergia järele 63  protsenti.
Samal ajal toimub järk-järguline üleminek fossiilsetelt  kütustelt taastuvatele energiaallikatele.
Euroopa Liit on seadnud  eesmärgiks 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaase 40 protsendi võrra  võrreldes 1990. aastaga ja tõsta taastuvenergia osakaalu lõpptarbimises  27 protsendini.
2014. aastal on maailmas installeeritud tuuleparkide koguvõimsus 320  GW.
2030. aastaks prognoosib Maailma Energeetikanõukogu WEC näitaja  kasvu konservatiivse stsenaariumi järgi vähemalt 620 GWni.
See tähendab  vajadust 100 000 ühiku vähemalt 3 MW tuuliku järele.
WEC julgema  stsenaariumi prognoosi järgi on turu mahud 1060 GW ja 246 000 tuulikut.
Lisaks tuulikud, mis lähevad oma ekspluatatsiooniea lõpule jõudnud  seadmete väljavahetamiseks.
Teisisõnu tuleb 16 aastaga püsti panna 2-4  korda rohkem uusi tuulikuid kui senise 30 aastaga kokku.
Aastaks 2030  prognoositakse Euroopa Liidu tuuletehnoloogia sektorisse 800 000  töökohta.
Rohelised tehnoloogiad, rahvusvahelise terminiga greentech, on  globaalne megatrend.

2013. aasta lõpus jõudis Eesti oma Eleon 3M116 tuuliku valmimisega  esimesena Baltikumis nende Euroopa riikide sekka, kelle ettevõtted  suudavad võimsaimaid nn multi-megavatt-klassi tuulikuid arendada ja  toota.
Esimene 3-megavatine tuulik töötab Saaremaal.
Tuulikutööstuse  globaalsed liidrid on Taani ja Saksamaa ning Euroopa Liidus ei ole palju  riike, kes multi-megavatt-tuulikuid toota suudavad.

Olukorra maksimaalseks ärakasutamiseks asutasime novembri alguses  koos 33 ettevõttega Tuuletehnoloogia Liidu.
Organisatsioon koondab Eesti  tuuletehnoloogia innovaatoreid, aga ka tuuleparkide arendajaid, kellel  on ühine visioon, et Eesti tuuletehnoloogiate sektorist võiks kujuneda  rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kõrgepalgalisi töökohti loov  eksportiv tehnoloogiatööstus.
Tuuletehnoloogia Liit erialaliiduna  täiendab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tehtut - tuuleparkide  ehitamisele lisaks saada tuulikute importijast eksportijaks riigiks, kes  suudab tuulikuid arendada, neid maailmaturule toota ja hooldusprogramme  pakkuda.

Eestis on selleks täidetud rida kriitilisi edutegureid.
Esiteks,  Eleoni näol on Eestis välja arendatud esimene maailma tasemel  tuulikutüüp, millest on võimalik edasi arendada terve tuulikute  põlvkond.
Eleon on otseveoga tuulik, millel on seni levinuimate  käigukastiga tuulikutega võrreldes märkimisväärselt suurem töökindlus.

Tuuletehnoloogia innovaatorite suurim väljakutse on arendada tuulik,  mis oma tootmisväljundi stabiilsuselt oleks lähedane fossiilsetele  kütustele ja oleks konkurentsivõimeline ka baasenergiana.
Seejuures on  käigukastide madal töökindlus tuuliku juures üks peamine muust  tehnoloogia arengufrondist tagapool olev eend, mis kogu tuuliku kui  energiaallika arengut takistab.

Teine kriitiline edutegur tuulikute arendamiseks, mis Eestis  täidetud, on võimekas infotehnoloogiasektor.
Tuuliku sisemus on täis  tipptehnoloogiat.
Infotehnoloogial põhinevaid juhtimis- ja  rikketuvastussüsteeme edasi arendades on võimalik tuulikut  märkimisväärselt efektiivsemaks muuta.
Tuult on tuuliku töökõrgusel,  100-150 meetril peaaegu alati, küsimus on omada tarkust see tuuliku  labadega kinni püüda.

Tark tuulik toimib kui automatiseeritud ilmajaam - meteoroloogilisi  andmeid analüüsides, tuule käitumist prognoosides on võimalik  tootmisväljundi volatiilsust vähendada ja tuuliku efektiivsust tõsta.
Teiseks võimaldab tuuliku täpsem juhtimine ja anduritega  veatuvastussüsteem teha tuuliku konstruktsiooni kergema, vähendada  seadmete kulumist ning pikendada tuuliku ekspluatatsiooniiga.

Kolmas kriitiline edutegur on Eesti sadamad.
Suuremate tuulikute  mastid on kuni 150 meetrit kõrged, labade ulatus on 50 meetrit ja enam.
See tähendab, et tuulikuid ja nende põhikomponente on võimalik mõistlike  kuludega transportida vaid meritsi, ja eeldab tööstuse sadamate  lähedust.

Praegu on Eestis hoogu sisse saamas energiamajanduse arengukava ehk  ENMAK 2030+ arutelud.
Suur osa ENMAKist keskendub põlevkivitööstusele.
Kahtlemata on pikkade traditsioonidega põlevkivitööstuses Eestil  maailmas unikaalne know-how, ja kui nafta hind ning muud tegurid  võimaldavad, siis tuleks põlevkiviõli tehnoloogiad riigile raha sisse  toovaks eksportivaks tööstuseks arendada.
Ja kaugeltki ei poolda ma  seisukohta, et põlevkivikatlad tuleks päevapealt kinni panna -  üleminekud toimuvad kindlalt siis, kui need on sujuvad.

Kokkuvõtteks, Eestis on ka teine energeetika tööstusharu, millel on  potentsiaal maailma suures energiamängus kaasa rääkida, eksportida ja  riiki jõukust ning töökohti luua - tuuletehnoloogia tööstus.
Seda tuleks  ENMAK 2030+ koostamisel silmas pidada.