Armastus- ja kodumaafilmid    Minu meelest armastusfilm on selline film, milles rääkitakse armastusest.

See võib olla draama ehk komöödia.
Film räägib tihti romantilistelt teemadelt, peaasjalikult ühelt või rohkem paaridelt, kes on armastuses.
Muu jutustus on vähem huvitav ja tagapõhjal.
Kui armastusfilm on komöödia, juhtub "Happy End" ehk "õnnelik lõpp".
See tähendab, et armastuspaar jääb koos ja tihti armastajad abielluvad.
"Pretty woman" on minu meelest armastuskomöödia.
Armastusfilm võib olla ka draama, siis vähemalt üks neist armastajadest lahkub või sureb.
Näide selleks on minu meelest "Doktor Schiwago" või "Titanic".

Armastusfilmis rääkitakse ka armastajade probleemidest.
Näiteks ühe armastaja vanemadele ei meeldi partner ja armastajad peavad salaja kohtuda.
Kodumaafilmid on väga tihti samal ajal armastusfilmid, aga need ka räägivad sõprust, perekonnast ja "maa-elust".
Sageli jutustus on baierimaa, austria või šveitsi mäedes, mustmetsas või see võib olla ka Põhisaksamaal, näiteks Lüneburgi Heidis.
Kui vaadab sellist filmit, teab alati, mis juhtub.
Ja filmis on - loomulikult - "õnnelik lõpp".
Kodumaafilm oli Saksamaal kõige suurem žanre 1950.
ja 1960. aastal.
Ma usun, et inimesed tahtsid ajaviidet sõjalt.
Nad tahtsid ainult vaadata iluseid maastikke ja iluseid inimesi.
Filmides inimestel ei ole paljusid probleeme ja nad tihti laulavad ja tantsivad.
Perekonnad on korras, inimestel on traditsionaalseid köstüüme peal, hea ja paha on eraldadud ja konfliktid pole pahad.
Tüüpilised ametid kodumaafilmides on pastor, arst, võõrastemaja omanik, metsavaht, jahimees, õpetaja ja maaharija.
Selleks, et filmides on teadmatus, tuleb ka hangeldaja või  teine paha inimene, aga ta mitte kunagi on nii paha kui tapja või veemöll.
Sageli ka turistid tulevad esile.
Nad tavaliselt tulevad linnast ja maa on imelik neile.
Nii kui "Die Mädchen vom Immenhof" tüdrukute onupoja (Ethelberti) meelest hobused on kummistuslikud.Selles filmis on ka tüüpilisi klišeid, näiteks ilus maastik (Holsteiner Schweiz), hobuseid ja perekonna mõisa päästa.
Teadmatus on mõnikord kodumaafilmides, sest on paljusid erinevaid vastandeid, nii kui maa-linn, vanad-noored, traditsioonid-arenamised.
Kodumaafilmid on kitsch, sest need polnud sügavad ja ka probleemid polnud nii halvad.
Situatsionid filmis ei ole reaalsed, aga need filmid on üsna naljakad, näiteks kui inimesed laulavad.
Mulle ei meeldi, et need ei näida tõelisust kuidas see oli, aga ma saan aru, et kümme aastat pärast maailma sõja mitte keegi ei tahtnud vaadata midagi sõjaajalt.
Saksamaa on ainuke maa, milles on kodumaafilme žanrena.
Ameerikas on Western-filmid üsna samasugused.