Kui ma olin viie aastane, sõitsin oma perega Ida-Soome, Kolil.
See suvi oli väga kuum ja autoreis oli pikk.
Me sõitsime väikesil teil ja nägime kõrgeid kaljusid ja suuri sildu.
Yhe korra sõitsime kahe põllumaa vahelt ja põllumaad oli täis päevalilli.
Ma ja mun õde istusime auto tagaistmel ja kuulasime muinaisjutukassettisid.
Kui me pärele jõutasime Kolil, me jalutasime kogu päeva kaljudel ja vaatasime väga ilusaid maastikke.
Sest Koli on rahvuspark,  sealt ei saa korjata lilli või muud.
Siiski ma võtin kaasa yhe kanarbiku oksa.