Ma ei ole mitte kunagi kirjutanud motivatsioonikirju.
Kui lugesin eesti keele olümpiaadi juhendit, ei kahelnud ma minutitki, et sellega hakkama ei saa.
Veidi harjumatu oli tutvuda motivatsioonikirja nõudmistega, kuid usun, et saan kirjutamisega hakkama, sest lahendamatuid olukordi ei ole.
Natuke endast.
Eesti keele tunnid algasid minul esimeses klassis, kuid tõeliselt hakkasin seda õppima ei esimesest ega teisest klassist, vaid alates viiendast klassist.
Siis, kui tulin õppima Tallinna Läänemere Gümnaasiumisse.
Mulle väga meeldib rääkida eesti keeles.
Ma arvan, et igasuguste keelte õppimine on huvitav ja kasulik: me õpime mõistma teisi inimesi, ühiskond muutub arusaadavaks ja omaseks.
Kui mitte keegi mitte kunagi ei saaks meist just keele oskamatuse pärast aru, siis me ei oleks leidnud sõpru.

Seepärast keelte õppimine, eriti eesti keele õppimine, on väga tähtis.
Ärge arvake, et see on ebaoluline.

Ma õpin keelekümblusklassis, see aitab mind väga.
6. klassist alates hakkasin osalema erinevatel olümpiaadidel.
Ei oska öelda, kui palju neid oli, kuid kõik need olid eesti keeles (vene keele olümpiaad sinna ei kuulu).
7. klassis meie koolis toimus ka eesti keele olümpiaad, kuid see oli mitte vabariiklik, vaid koolisisene .
Ma ei ole enne osalenud vabariiklikus eesti keele olümpiaadis.
Ei tahaks, et see võimalus läheks minust mööda.

 Koolis õpin eesti keelt hea meelega.
Meil on tore õpetaja, kes teeb meile iga teema selgeks.
Tunnis ei tehta kunagi ebahuvitavaid, mõttetuid ja mittevajalikke harjutusi.
Kui eesti keele eksam oleks mitte kohustuslik, vaid valitav, ma oleksin ikkagi selle valinud .
Ma arvan, et ma pean minema eesti keele olümpiaadile selleks, et arendada oma võimeid ja paremini mõista ja kasutada oma kodumaa keelt.
Kumbki eesmärk ei nõua palju pingutust.
See on hea võimalus võrrelda oma teadmisi teiste omadega.
Õpetaja küll ütles, et sel aastal ma võiksin ainult proovida, kuid ma tahan tõestada nii endale kui ka teistele, et ei ole midagi võimatut, kui seda väga tahta.
Ega see nii keeruline ka ole!