Minu eelmine töökoht on samal ajal kõige parem kui ka kõige halvem töökoht.
Mul oli selline viha-armastus suhe selle töökohaga.
Vahel oli tore minna tööle aga vahel ma ei võinud minna sinna ilma nutmata.
See suhe kestis kaks ja pool aastat ja toimus suure supermarketi kassasektoris.
Ma käisin koolis ja töötasin kassahoidjana.

Hommikul ärkasin kell kuus ja sõitsin teisesse linnasse õppima.
Kool lõppus umbes kell kolme ja tööd algus kell neli.
Oli alati ruttu sõita bussiga ja vahel käi niimoodi et ma hilinesin.
Tööandjale see ei meeldinud ja tema piti suure kõnetluse.
Õnneks kõik läks hästi ja sain olla tööl.
Õpilane kui olin.

Kõik ülimäärane raha oli vaja!
Kõige huvitav oli see et iga päev kohtasin uusi inimesi.
Oli mugav jutustada inimestega erisugusi asju.
Vahel keegi räägis oma probleemist ja vahel keegi teine tahtis teada minu uudised.
Kahe aasta ajal õpin tundma püsiklientid ja neid oli üldiselt tore näha.
Need oli nagu osa minu töökaaslasi.
Kui keegi ei käinud marketis üle nädalasse, ma olin mures.

Üldiselt minu õiged töökaaslased oli toredaid.
Igal kevadel, suvel, sügisel ja talvel korraldati pidu kuhu market pakkus söögid ja joogid.
Töökaaslastega sõimasime juhtkonda nende seljataga.
Selline luub ühistunnet ja kõigil on võimalus kooremist ära päästa.
Eks ole et paistab et töökoht oleks olnud liiga hea tõdeks?
Ja nii see küll oligi.
Pinna alla küdi.
Minu jaoks just jõuluaeg oli kõige halvem asi selles  töökohas.

Iga aasta jõulu tuli varem kui eelmisel aastal ja iga jõulu tööpäevad muutus raskemaks.
Pikkad tööpäevad kella kolm veerand seitsmest kella üheksani õhtul oli mõnikord liiga kurnatavaid.
Ma olin koolis alati väsinud ja tige.
Noor inimene jaksab, ütletakse, aga ei kahta ja poolt aastat!
  Püsiklientid võivad ka olla väga ärritavaid.

Üks mees hakkas mulle rääkima nagu omale abikaaslasele.
Oli piinlik ainult omas kohas istuda ja teda kuulda.
Teised klientid vaatasivad imelikult aga ma ei saanud midagi teha.
Ma olin küll temale nii morn kui usaldasin ja pärast ma ei teda rohkem näinud.
Kassahoidjate palk on ka selline asi mis teeb sellest töökohast vihkamise väärti.
Kassahoidja peab vastu võtma inimeste rõõmud ja pahad tunned.
Peab alati naerma ja viisakas olema.
Tööl on ka suur vastutus.

Raha on liikluses, jõuluajal suured summad.
Kui midagi puutub, pöörduvad kõik kassahoidja poole.
Kui eurod tuli, oli veel enam vaja olla terane.
Nüüd olen olnud ilma töökohata juba kaks aastat.
Ei ole igav seda töökohta aga tahan teise töökoha leida.
Raha on jälle vaja.