Kõigepealt ma mõtlesin, et minu kõige halvim töö koht oli ajateenijate abikoolitaja töökoht ja kõige parim töökoht oli rahukaitseväes.
Siis mõtlesin veel natuke ja märkasin, et see ei ole nii.
Tegelikult minu kõige parim töökoht oli kirjakaupluse müüjana.
Minu töö ajateenijate abikoolitajana võtis viis kuud.
Need olid väga pikad kuud.

Minu arvates ei ole eriti kerge leida teis sarnast töökohta, kus uus töötaja oleks nii halva positsiooni ja austusega kui abikoolitaja.
Olukorra tegi veel halvemaks see, et ma ei olnud eriti kompetentne abikoolitaja.
Kõige parimad tööpäevad olid need, millal pealik oli puhkusel, sest ta oli (ja kindlasti on veelgi) selline tore mees, kellega ma ei eriti soovinud suhelda.
Paarkorda kogu ehitus täristas, kui usna tugev "KUJANPÄÄ!
!
!
" kisa kuulus kõikjal.
Tihti tegin midagi valesti aga siiski see oli minu kõige parim töökoht.
Kunagi minul ei ole olnud nii head võimalust õpida oma vigudest.
Seal ma õpin vastutust võtma ja nüüd ma tean natuke paremini kuidas inimesi juhtida.
Ma olen tihti minu endise töökaaslase ka rääkinud, et milline mees see meie endine pealik täpselt oli aga nüüd kui ma seda mõtlen, siis minu arvates on tähtis õppida tegutsema sellise imelise mehega, sest ma ei kunagi teada, et millal ma kohtun sarnase mehega uuesti.
Loomulikult minu kõige halvim töö koht oli selline, kus ma õpisin ainult viilima tööt tegemast.
See oli see töö, kus ma õpin raamatukaupluses müüja ametit.
Kahjuks ma ei müünud midagi, sest nii hea viilija ma olin.
Kaksteis nädalad ma tegin kõike aga klientidega ei tegutsenud.
See ameti oli siiski natuke huvitav.
Kui ei olnud tööt mida teha, siis ma vaatasin huvitavaid raamatuid.
Õnneks minul on hea mälu ja siis ma õpisin kergesti mäletama raamatude kohad riiulil.
Ma oskasin leida raamatud sama kiiresti kui üks täiekohaga müüja.
Ta imesta väga, et kuidas ma ka nii kiiresti suudan leida need raamatud aga pärast seda ainsat rõõmu minu tööl ma hakkasin taas viilima.