Eesti filmi "Malev" võib minu arvates nimetada ajalooliseks komöödiaks.
Film räägib sellest, kuidas Saksa ordu võimsad väed üritavad eesti rahvast allutada ja ristida.
Filmi tegevus toimus 13. sajandi alguses Eestis ja Liivimaal ning selle peategelaseks on eesti poiss Uru, kelle vanemad tapsid sakslased.
Uru viiakse Lübecki kloostrisse, kus temast tehakse esimene eestlasest eurooplane.

Prantslased tahavad muidugi kavalusega oma eesmärki saavutada, rääkides eestlaste vabadusest, kuid ise ihkavad Eesti konnavarusid.
Nüüd sõltub Urust Eestimaa vabadus ja tulevik.
Ta üritab eestlasi euroopalikult meelestada ja õpetada lahingus paremini võistlema.
Esialgu tal see ebaõnnestub, sest eestlaste jaoks ei ole peale laulmise, tantsimise ja töörabamise miski sama oluline.
Esimeses lahingus langebki Lembitu, mis kajastub ka tegelikus ajaloos.

Pärast esimest lahingut on eestlased juba suure ja valusa kogemuse tõttu targemad ning valmistuvad teiseks katsumuseks.
Uru võitleb musta rüütliga, kes isiklikult tappis tema vanemad, ning ta sureb, kuid eestlaste jaoks tähendab see ikkagi suurt võitu.

Filmi on kindlasti huvitavam vaadata neil, kes mingil määral tunnevad Eesti ajalugu ja teavad 13. sajandil toimunut.
Need inimesed näevad selle filmi sündmusi hoopis teise pilguga, naeravad hoopis teiste naljade üle kui need, kes pole näiteks Madisepäeva lahingust midagi kuulnud.
Kindlasti oleks eesti rahvusest inimestel lihtsam aru saada, mida selle filmiga öelda taheti, kuna palju on eestipäraseid nalju.
Samas võin öelda, et ilu on vaataja silmis, ja väga paljud seda filmi näinud inimesed mõistavad selle kindlasti hukka.
Tegelikult ei tea ju mitte keegi täpselt, kuidas Madisepäeva lahing päriselt toimus ja mis seal täpselt juhtus.
Minu arvates selles filmis saab naerda tänapäeva Eesti ja Euroopa poliitika, erinevate inimtüüpide ja igapäevaste olukordade üle.
Film näitab eestlasi Euroopa poliitikas humoorikast küljest.
Mingil määral tahab see film näidata, kui "saamatud" eestlased on, et nad ei osanud sõdida, ei olnud valmis tapma, neil ei olnud sõdimiseks vajalikke tapariistu.
Samas kui sakslased olid kujutatud väga võimsate ja vägevatena kasvõi selle poolest, et neil olid olemas sõjahobused.
Eestlased aga arvasid, et lauldes saab igast murest lahti.
Filmi lõpus said eestlased tänu euroopalikele õpetustele ikkagi targemaks ja palju suuri kogemusi juurde, kuid alles pärast esimeses lahingus lüüasaamist ja paljude meeste kaotamist.
Seda filmi oli minu arvates lihtne vaadata.
Ei tekkinud sellist soovi, et jääks poole pealt magama, kuna uudishimu oli suur, mis edasi toimuma hakkab.