"Malev" - vaba mõte    Igas keskmises Eesti peres üles kasvanud eestlane teab, et tema esivanemad on pidanud raskeid võitlusi oma usu, kultuuri ja iseseisvuse säilitamiseks.
See, kollektiivsesse mällu, sissesööbinud tõdemus heroilistest eelkäijaest, teeb tänapäeva eestlased uhkeks - võib-olla ülemäära uhkekski.
Just sellepärast arvan, et "Malev" on kasulik ja ka lihtsalt meelelahutulik filmikogemus nii väiksele koolijütsile kui ka ilma näinud professorile.

Film räägib 13. sajandi Eestist, kust röövretke käigus varastatakse väike poiss Uru.
Lübeckis õpetatakse Urule peksuga Euroopa kombeid ja ristiusku.
Euroopa kaardil käib aga parasjagu Saksa ja Prantsuse Ordu vaheline maade ümberjagamine ning mõlema huviorbiiti kuulub ka Eesti.
Prantslased, olles huvitatud Eestimaa konnavarudest, võtavad Uru oma kaitse alla ja saadavad viimase Eestisse sõna viima, et sakslasest vallutaja on tulekul.
Selle asemel aga, et nutikas Lembitu hakkaks sõnumit kuuldes malevat kokku ajama, on viimane huvitatud rohkem laulumängudest ja esimese öö õigusest naisi karata.
Nii käib Uru mööda maad ringi ja otsib vanemat, kes midagi peale hakkaks, kuid üks ei näe ja teine ei kuule ning nii ei tehta midagi enne, kui oht juba kuklasse hingab.
Stseen, kus vanemad koosolekul sakslaste alistamist plaanivad, on vägagi kentsakas.
Hiiumaa vanem, Veste, paneb näiteks ette vaenlane oimetuks laulda; saarlaste vanem vaenlaselt maa jalge alt tõmmata; kolmas arvab, et sakslased peaks täis jootma ja siis püksid kirpe täis toppima ning neljas, et parim lahendus on tõmmata sõrmekooku.
Nii peab vanematele aru pähe panema Uru, kes eestlaste uskumuse kohaselt ammu enam situdagi ei peaks saama, sest on ristitud.

Pole mõtet arutleda, kui tõepärane või ajalooliselt korrektne on filmi ülesehitus.
See ei olegi "Maleva" eesmärk.
Pigem on oluline täheldada väikeseid tabavaid ütlusi, ajakohaseid elemente ja ennekõike irooniat, mida jätkub nii eestlaste, sakslaste kui ka prantslaste pihta.
Kui niikuinii pole teada, kuidas eestlaste muistne Vabadusvõitlus tegelikult kulges, siis miks mitte lubada vaba interpretatsiooni teemal, mis muidu tundub nii püha ja muutmatu.