Hiljuti vaatasin eesti filmi "Malev", mille rezissööriks on Kaaren Kaer.
Filmi zanriks on ajalooline komöödia.
Seal on kujutatud palju tõestisündinud fakte, kuid palju on ka lavastatust ning fantaasiat.
Kõigil on küll kauges minevikus toimunud sündmustest olemas oma arvamus, aga täpselt teatakse vähe, kuna ajalooallikad peaaegu puuduvad.
Sellepärast on raske ütelda, mis on õige, mis on vale, me ei tea täpsemalt, kuidas oli tõeliselt, see võis olla nii, aga võis olla teistmoodi.
Selles filmis on kujutatud väga värvikalt eesti rahvast ja me saame aru hästi eesti ajaloost, selle ajaloofaktide põhjustest.
Näiteks, see film vastab küsimustele, miks ei tekkinud eestlaste rahvusriik juba 13. sajandil, miks eestlased ei olnud valmis vabaduseks.

Filmi tegevus toimub 13. sajandi alguses Eestis ja Liivimaal, kus Saksa ordu võimsad ja verehimulised väed üritavad siinseid loodusrahvaid allutada ja ristida.
Sel ähvardaval tunnil sünnib Karupee külakeses poiss nimega Uru.
Üks ristirüütel püüab Uru kinni ja viib ta Saksamaale kloostrisse.
Seal annavad karmid mungad Urule esimese eestlasena euroopaliku kasvatuse.
Õnneliku juhuse tõttu pääseb Uru vangistusest ning naaseb kodumaale.
Muutununa peab Uru leidma endas tasakaalu eestlaseks jäämise ja eurooplaseks saamise vahel, kuid ta armastab oma kodumaad ja jääb rahvuslaseks.
See film pani mind mõtlema, et eestlaste hulgas on tõelisi kodumaa patrioote, kes austavad oma põliseid väärtusi - nad ei saanud kannatada ega taluda, kuidas sakslane tallas rukililli.
Nõnda algas Madisepäeva lahing.

Kuid eestlased ei olnud vabaduseks valmis, nad eelistasid rahulikku elu, nad armastasid teineteist, nad armastasid laulda ja tantsida.
Eestlasi ei huvitanud, mis toimus teistes maades ning mis juhtus teiste rahvastega.
Nad elasid omaette ja nende maailmapilt oli väga piiratud.
Eestlased ei olnud valmis vallutajatega võitlema ega ennast relvaga kaitsma.
Maakonnavanemad ei suutnud samuti midagi tarka välja mõelda, nad olid sõjapidajatena saamatud.

Lisaks oli raskendatud teineteisest arusaamine, kuna kõik rääkisid erinevaid murdeid.
Filmi lõpus tasub Uru lahingus oma perekonna tapmise eest veriselt kätte.

Film pakub ühe tõlgenduse, kuidas eestlased orjastati, räägib ühe rahva psühholoogilistest eripäradest, mis viisid vabaduse kaotamiseni.