Kontrolltöö eesti kultuuriloost      Rootsiaegne hariduselu - rahvakoolid,      gümnaasiumid, ülikool.
Balti erikorra positiivsed tagajärjed      eestlaste kultuuri- ja majanduselule.
C. R. Jakobson ja J. Hurt -      rahvusliku liikumise tähtsamad tegelased.

1. Kuna laastava Liivi sõja tulemusena polnud säilinud enam koole ja ka õpetajaid oli vähe, siis käis hariduselu alla.
Talupoegi õpetati niivõrd - kuivõrd kodus ja ka küla kõstri abiga.
17. saj.
alguses asutas Forselius õpetajate seminari ettevalmistamaks uusi õpetajaid maakoolidesse.
Ta sai Rootsi kuningalt loa asutada koole just sinna kus seda vaja.
Hariduselu hakkas toibuma, asutati rahvakoole ja suurematesse linnadesse isegi esimesed gümnaasiumid.
avati Tartu Ülikool, mis on siis Eesti vanim ülikool.
Võimalus ülikoolis õppida oli ka talupoegadel, kuigi neid palju sinna ei jõudnud.
Rahvakoolis õppisid tavaliselt kuskil 7 - 14 aastased lapsed ja õppetöö toimus talviti.
Enamasti sellega ka talupoegade hariduselu lõppes.
Gümnaasiumides käisid jõukamate linnakodanike lapsed ning kohati ka targemad talupojad (gümnaasiumisse mindi peale rahvakooli lõpetamist).
Ülikoolis käisid enamasti baltisakslased.
Tartu Ülikoolis käis ka palju välisüliõpilasi.

2. Balti erikord oli küll eestlastele rõhuv, aga siiski olid sellel teatud positiivsed omadused.

Tänu sellele ei toimunud venestamist ja säilis eesti keel ja kohalik kultuur.

Eesti jäi avatuks läänemaailmale ja tänu sellele sai toimuda majanduslik ja kultuuriline kontakt välismaailmaga.
Eesti sadamaid kasutati kauba impordiks ning ka ekspordiks.
Eestis oli oma kohalik maksusüsteem mis võimaldas kohaliku rahva rikastumist (aadlikud ennekõike).
Erinevalt Tsaari Venemaast oli Eestis lubatud luterlik kirik, mis omakorda soosis ja propageeris haridust ning lugemisoskust.
Koolides toimus õpe eesti ja saksa keeles.
Tänu balti erikorrale sai toimuda esimene üldlaulupidu.
Levis eesti keelne kirjasõna.
Talupoegadele kehtestati positiivsed määrused, 1816/1819 vabastati nad pärisorjusest ja 1849/1856 said õiguse talu päriseks osta ja seda pärandada.
Talude päriseksostmisega ja raharendile üleminekuga tõusis talupoegade jõukus.

. R. Jacobson ja J. Hurt on rahvusliku liikumise tähtsaimad tegelased, aga ometigi ei olnud nad kõiges samal arvamusel.
C. R. Jakobson oli rahvusliku liikumise radikaalsema suuna esindaja, kes paistis silma oma kõnede ja ajalehega.
Oli vene suuna toetaja, st.
et lootis abi vene tsaarilt.
J. Hurt oli tagasihoidlikum ja tasakaalukam, taotles rohkem rahva kultuurilist iseseisvust ja arengut kui poliitilist iseseisvust.

Oli saksa suuna toetaja, st.
et leidis et edu tuleks saavutada mõisnikega läbirääkimisi pidades.
Oli suur rahvaluule koguja ja selle kogumise organiseerija.
C. R. Jakobson tõi ärkamisaja kohta kasutusele mõiste koiduaeg.