Kontrolltöö eesti kultuuriloost      Rootsiaegne hariduselu - rahvakoolid,      gümnaasiumid, ülikool.
Balti erikorra positiivsed tagajärjed      eestlaste kultuuri- ja majanduselule.
C. R. Jakobson ja J. Hurt -      rahvusliku liikumise tähtsamad tegelased.

1) Rootsiaegne elu oli seotud haridusega.
Olid asutatud gümnaasiumid alates 1620 aastast.
Oli ka Rootsi ülikoolid - Upsala, Turu ja veel teised.
Oli ka koolikorralduse seadus - alates 6. aastast lapsed pidid käima koolis.
Ilmusid talurahvakoolid.

Talurahvakooli õpetajana töötas Forselisus.
See inimene tõi palju head hariduselule - ta tegi aabitsad, tegeles kirjaviisiga.
Tartu Ülikool töötas ja oli usuteaduskond, olid pastorid eestlastele ja lätlastele.
Teadus oli väga tähtis Rootsi ajal ja seepärast professorid saaksid suurem palka, usuteadus oli tähtis ja teadus oli alistatud usule, usuteaduseprofessorid kontrollisid teisi teaduskondi.
Rootsiaegses hariduselus oli tähtis sündmus, mis aitas arendada haridust - Forseliuse seminaar (1646 - 1686).
Ta õppis ≈ 160 eestalst ja tol ajal see oli suur arv.

2) Balti erikord - on omavalitsev autonoomia.
Kui tuli vene aeg, siis tekkisid eriõigustega autonoomsed alad.
Kuskil muujal seda ei olnud.
Balti erikord on toonud palju positiivseid tagajärjeid eestlaste kultuuri- ja majanduselule.
Haridus, koolitus oli kõrgel tasemel ja inimesed püüdlesid teadmiste poole.
Kahju aga on see, et rahvariideid ja kõik, mis oli seotud rahvuspäringuga hävitati ära.

Kui oli Vene aeg, siis arenes laadakaubandus, kõik tooded olid vene, tekkisid kaupmehed.
Balti erikkorras on posiivne tulemus ka see, et ilmusid ajalehed (saksa keeles enamikus) ja eestikeelne ajakiri.
See oli tähtis sündmus tolles elus.

Majanduselu arenes.
Turul ilmusid Balti kilud, mis mõjutas majandusellu.
On tekkinud manufakturid - tehased jm.
Aleksander I vabastas talupojaid pärisorjusest ja nad saaksid elada veidi paremini.
Arenesid humanitaarteadvused, esinemisoskus oli ka heal tasemel.

Baltisaksa aadlikud tõusid Venemaa ministriteks ja kindralkubernerideks.
Balti erikorras olid rüütelkonnad.

3) Jakobson ja Hurt on tõepoolest rahvusliku liikumise tähtsamad tegurid.
Nad tegid palju head, et arendada oma kultuuri.
Nende elutöö on seotud rahvaga, nad edenesid haridust.
Rakendasid trükkisõna, rahvapärimust.
Nende tegud on seotud ärkamisajaga, mis oli 1850 - 1918. aastani, millal tekkisid esimesed passid talupoegadele ja nad saaksid vabalt liikuda.
Sel ajal oli palju muutusi, inimeste elus on tekkinud uus teadvus.
Ja need, kes aitasid selle teadvuse mõjutada rahvast on just Hurt ja Jakobson.
Nad tegid seda, mida mõtlesid ja rääkisid nii, nagu tahtsid.
Hurt oli kogu elu tegelnud rahvaluulekogumisega.

Nad - Hurt ja Jakobson - arvasid, et kõige tähtsam on rahvuslik identeet, mitte riiklik kuuluvus.
Nad tahtsid, et oleks emakeelne haridus ja arvasid, et kui eestlased on väike rahvas, siiski nad peavad säilitama oma kultuuri, rahvapärimust.
Jakobson ja Hurt tahtsid, et eestlastel olid võrdsed õigused sakslastega, eriti poliitikas.
Tahtsid, et eestlased esinesid maapäevadel kubermangudes.