Kas peab metsa minna, et võib looduselamusi kogeda?
Alati ei pea!
Võid istuda diivanil ja lugeda midagi head raamatut.
Vajad ainult natuke kujutlusvõimet ja võid jalutada soome järvede rantadel, käia Aafrika savannil, sõuda kanuud Antarktise rannikul, jahtida karu Siberis või tunda janu Saharas.

   Praegu loen kodus Thoreau raamatut Walden ehk Elu metsas.
Siin kuvatakse mida juhtub metsas ja millist on seal elada.

Lugeja saab kirjanikuga koos jalutada ja näha loomi, ehitada tuba ja korjata söögi metsast.
See aitab lugeja saama aru loodust, võibolla rohkem ja paremini kui teatmeteos.

   Muidugi lugemine ei ole sama nagu ise metsas käia, aga kõige ei või inimene ise alati teha.
Siis on raamatut kenad asendajad!
Ma käin iga päev metsas, aga iga kohta maailmas ei ole võimalik ise minna ja kõige kogeda.

   Kaks aastat tagasi käisin kursusel, mis käsitlesib Lappi soome kirjanduses.

See oli väga huvitav kursus ja kui lugesin kursuse raamatuid, tihti tundsin et täiesti samal viisil nagu tekstis kirjutatakse, olin Lapis näinud, kuulnud ja tundnud.
Tekstid andsid minu elamustele nimesid ja sõnu.
Järgmisel korral kui läksin Lappi, mäletasin neid raamatuid ja luuletusi.
Kui uuesti Mukkat ja Kariniemit lugesin, oli tunne jälle uus... Minu elamustes ühinevad mõnikord tekstid ja metsaretked.

   "Taevas nii hele, et kõig sulab valgusse".
Nii kirjutab Eeva-Liisa Manner tema luulekogus.
Sellise päeva ma olen ka näinud.
Päike paistis nii helesti, et järve pind oli nagu peegel.
Seda oli võimatu vaadata, nii hele see oli, nagu suur leek.
Kui ma ei oleks olnud eelmisel nädalal seda Manneri luuletust lugenud, ma ei oleks teadnud, et kõig võib sulada valgusse, ma oleksin ainult mõelnud "on küll hele päev", aga see tõesti ei oleks olnud sama elamus.