Spetsialist Kristiina Ross     Esimesed eestikeelsed raamatud     Katekismus      Piret Kiirvani saates "Esimesed eestikeelsed raamatud" räägib keeleteadlane Kristina Ross eestikeelse raamatu algetapist mis oletatavasti  paigneb aastale 1517.
Tollal piiskop Kievel andis välja esimese eestikeelse katekismuse.
Kullamaa käsikirjaks nimetatud vaimulik tekst on sündinud aastal 1535 ja see sisaldab 3 palvet: meieisapalve, maarjapalve ja usutunnistus.
Need on vanimad tänini säilinud eestikeelsed tekstid.
Oleviste kiriku õpetaja Simon Wandradti poolt koostatud saksakeelse katekismuse eestikeelse paralleelteksti oli tõlkinud Pühavaimu kiriku jutustaja Johann Koell ja aastal 1935 trükiti siis Wandradt-Koelli katekismus.
Esimese katse piiblit tõlkita tegi aastal 1540 eesti soost koolipoiss Hans Susi.
1585. aastal ilmusid niin eesti kui lätikeelsed katoliiklikud katekismused.
17. sajandi alguses ilmus trükis ka juhendeid lõunaeestikeelsete jutluste pidamiseks.
Esimene neist Agenda Parva on tänini säilinud ning seda loetakse vanimaks teadaolevaks lõunaeestikeelseks trükiseks.
Georg Mülleri jutlused 1600. aastast on oma aja köige mahukamad eestikeelsed tekstid ja nende põhjal vöib juba teha järeldusi toonase pöhjaeesti keele kohta.

   Rahvakeelne õpetus  Köige olulisem põhjus miks saksa vaimulikud lasid teha ja levitada trükised oli jumala sõna õpetamine rahvale rahva enda keeles.
Võib ütelda et kogu 16.
ja 17. sajandi tegevus oli suunatud nende katsete läbiviimiseks et lõpuks tõlkida piibel ka eesti keelde mis paraku siiski juhtus alles 1739. aastal.
   Esimeste teoste kohta ei ole tõendeid et nad oleks olnud luterlikud, pigem vastupidi.
Kristiina Rossi sõnul esimesed vaimulikud tekstid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul pandi kirja juba katolikul ajal ja olid seotud  sellega et 15. sajandil üritati katoliku kirikud seest poolt reformida.
Keskne nõue oli rahvakeelsus ja vaimuliku rahavakeele edasi viimine.
Sellest ajast pärit on legendaarne Kieveli katekismus mille koostas aastadel 1515 - 1527 Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel.
  Tema toetas reformide läbiviimist ja rahvakeelsete tekstide loomist ja koostas kindlasti midagi katekismuse taolist töenäoliselt käekirja kujul aga uurijad leiavad et ka mingisugune trükis on ka olnud vöimalik juba siis 16. sajandi algul.
Aga säilinud see tekst ei ole.
Kievel rõhutas ühtse rahvakeele tähtsust ja oli lubanud väljatuua rahvale suunatud materilaale.
Kas tema need jagas ja millisel kujul ei ole teada.
  Tema sõnastuste järgi on jõutud järletulemusele, et midagi tal oli loodud kindlasti et vältida varieeruvust nii keele kui õpetuse suhtes ja toetada ka neid kiriku öpetajaid ja kolleege kelle oskust niisuguse materiaali loomiseks ei olnud.
Vaatamata sellele, et rahvakeelsust nõuti oli palju ka neid preestreid kellel endal seda oskust ei olnud.
Kullamaa käsikiri  Esimene säilinud käsikirjaline tekst on katoliiklane Kullamaa käsikiri (1524-1532), mis siis sisaldas kaks palvet ja usutunnistuse oli kirjutatud alamsaksa, ladina ja eesti segakeeles.
Arvatavasti kõige suurima osa tekstist pani kirja Kullamaa preester Johannes Lelow aga käekirjad varieeruvad nii, et ilmselt tema seda tööd üksinda ei teinud.
Kullamaa käsikirjad on leitud vakuraamatu tagalehekülgedelt.
Miks nad just seal olid ei ole teada.
Vakuraamatud peeti ju et kirja panna ja järgida talude koormust ja völgu.
Tekstid on vigaselt koostatud ilmselt kellegi poolt kes pidi seda tööd üpris vaevaliseks ja loogiline on oletada et need on kirjutatud vastamiseks Kieveli esitatatud nõuetele sellest et igal preestril peab olema rahvakeelsed tölked olulisemadest piiblitekstidest.
Kullamaa käsikiri on esimene säilinud sidus tekst ja laias mõtes seda vöib pidada esimesena katsetusena tölkida piibli olulisemaid osasid (usustunnistus) eestikeelde.

Wandrat- Koelli katekismus  16. sajandi algul ilmuneid trükiseid ei ole säilinud rohkem.
Esimene katkendlikult säilinud eestikeelne raamat on Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus.

Katekismuse koostas arvatavasti Wanradt, teda abistas ja tõlkis raamatu eesti keelde Koell.
Teost trükiti 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis 1500 eksemplari ja selles on tekst kõrvuti alamsaksa ja eesti keeles.
Katekismuse keelas õige pea Tallinna raad.
Wanradt ja Koell sattusid aga kohtupinki süüdistatuna eksimustes Lutheri õpetuse vastu.
Sellest teosest on säilinud 11 katkendlikku lehekülge, mis leiti 1929. aastal ühe ladinakeelse raamatu parandamisel.

Katekismuse lehti oli kasutatud kaane täitematerjalina.
Õnneks on säilinud ka katekismuse viimane lehekülg, millel toodud ilmumisandmetest võib muu hulgas lugeda, et raamat oli 120-leheküljeline.

   Esimesed katsed piibli tõlkimiseks   Legend Hans Susist  Samal sajndil püüab eestlane hakata piiblit tölkima.
Üldiselt protestantliku kirjanduse algus on seotud kovasti Tallinna Pühavaimu kiriku ja selle pastoritega.
Mitmed nendest olid eestikeelse kirjasõna loomisel oluliselt tegevad nii kui Johann Kool, Balthasar Russow ja siis juba 17. sajandi alguses  Georg Müller.
Köige põnevam isik piibli tölkimisel on seotud Reinhold Beseleriga nimelt Hans Susi nimeline noor koolipoiss kes katsetas Beseleri juhtimisel piibli osasid ära tõlkida.
Tema elust  ei ole ajaloos eriti mingisugust märget ja temasta teatakse üsna vähe.
Samas ka ühtegi tema kirja pandud teksti ei ole säilinud.
Teada on ainult niipalju et aastal 1546 võtis pühavaimu kirikuõpetaja Reinhold Beseler enda jurde kostile eestalsest koolipoisi Hans Susi, kes oli samanimelise kalakaupmehe poeg.
Temale oli vanaema pärandanud õpimiseks 250 Riia marka.
Säilinud arvete järgi on teada et Beseler ostis tälle tinti, pabereid ja raamatuid ja eriti tähelepanu väärtne on teade et aastal 1547 Beseler ostis talle paberid eestikeelse lauluraamatu ja evangeeliumiraamatu tõlkmiseks ja koostamiseks.
Hans Susi suri 1549. aastal katku, kuid Beseler jätkas tema tööd ning sai 1551. a. raelt raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks.
Kuigi Susi ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse kirjeldatud arhiiviandmete põhjal, et Hans Susi tõlkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi perikoobiraamatu, mis küll trükki ei jõudnud, kuid mis võis levida käsikirjaliselt ning mõjutada hilisemaid perikoobi-tõlkeid.
Võrreldes 17. sajandi esimese poole eri autorite perikoobitsitaate, on Uku Masing leidnud tekstide sõnastusest kinnitust hüpoteesile, et kõigi nende aluseks peab olema olnud mingi vanem kirjalik tõlge, mille autoriks peab olema olnud eestlane, ning on rekonstrueerinud koguni selle oletatava tõlke keelelisi jooni.
Susi - Beseleri keelest ei ole säilinud ridagi paberil aga uurijad oletavad, et see keel on säilinud käsikirjade paljundamisel ja ümberkirjutamisel ja on sellisel kujul toiminud põhjusena hilistemale piibli tölkekatsetele.
Uku Masing, kes on seda teemat rohkem uurinud leiab, et isik, keda peetakse silmas räägites Hans Susi nimelisest koolipoisist ei pruugi olla just tema vaid tegemist vöiks olla ka mõnda teist nime kandeva eesti koolipoisiga.
Maasik on siiski päris veendunud et selle keele autor pidi olema eestikeelt emakeelena kõnelev isik, ja tõenäoliselt siis just koolipoiss.

Selleks ajaks oli nimelt loodud vaiste koolipoisside institutisioon mille eesmärgiks oli kasvatada eestikeelseid kirikuöpetajaid ja loogiline on oletada et nende tekstide autor oili just üks Tallinna vaistest koolipoissidest.

Maasing rekonstrueerib nii kui nüüd minetame Hans Susi teksti üpris saksapärasena kuna tema teoria lähtub sellest et 16. sajandi koolipoiss on pidanud tölkima tekste sõna-sõnaliselt saksa keelest.
  Susi-Beseleri teksti sisu säilis nagu õeldud paljundamise ja ümberkirjutamise kujul mitte ainult 16. sajandi keskpaigas aga ka siis kui juba tuldi 17. sajandi algule kust ajast on juba säilinud pikemaid tõlkekatsetusi.
Maasing leaib et ka need pöhinevad Susi-Beseleri algtõlkele mida siis arendasid muu hulgas näiteks Georg Müller, kelle käsikirjalistest jutlustest on juba säilinud katkendeid ja mis esindavad köige varasemaid säilinud eestikeelseid piiblitsitaate.
Olulisteks 17. sajandi esimese poole piiblitsitaatide allikatekstiteks peetakse ka  Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli tekste.
   Eesti kirjakeel jaguneb kaheks  Oluline on teada et nii Hans Susi, kui tema siin nimetatud järeletulijad olid luterlased aga ka katoliiklikke teoseid anti välja 16. sajandi lõpul samuti kui 17. sajandi algul.
Tallinna Püha Vaimu kiriku ümber toimunud esindab põhjaeesti keelse kirjakeele sündi aga oli ka olemas lõunaeestikeelne kirjakeel, mille keskuseks oli Tartu.
Kindlalt on näiteks teada et 1554. aastal ilmus Luteri väike katekismus lõunaeesti keeles.
See sisaldas katekismuse lisaks kuus koraali ja ees- ja järelsõnu ja selle tõlkijaks oli arvatavasti Tartu-Jaani Eesti koguduse pastor Franz Witte.
   Liivisõja tulemusema läks Lõuna-Eesti Poola riigi koosseisu ja 18. sajandi viimasel veerandil tuli siia tagasi katolik kirik.
Seda võib vaadata ka ühe osana katoliikliku kiriku reformeerimisest millaga katolik kirik püüdis Luteri usku tõrjuda.
1530. aastal oli reformeeumise törjumiseks loodud jesuiitide ordu kelle üheks sihiks saigi rahvakeelse kiriku arendamine vastukaalus reformatsiooni samasuunalisele taotlusele.
Jesuiidid tulid ka Poola võimu ajal Liivimaale ja rajasid Tartus oma olulise keskuse; 1583 asutasid nad kolleegiumi ja 1585 eraldi tölkide seminari mille eesmärgiks oli siis panna olulist rõhku keelele.
Niin nagu mujalgi Euroopas rahvakeelne õpetus nähti väga oluliseks.

Ilmselt oli seminaris õpetus saanud inimeste hulgas ka eestlasi mis ka omakord lisas jesuiitide oskust ja voimalust võimalikult heas rahvakeeles räägida ja suhelda.

Tartu jesuiitide välja anatud raamatute kohta on paljuid andmeid.
Kui palju neid oli, ei tea keegi.
Muu hulgas ilmus Vilnuses 1585. aastal eestikeelne Tartu jesuiitide välja antud katekismus ja samasugused ilmusid ka läti ja leedu keeles.
Eesti keelne paraku säilinud ei ole.
Taru jesuiitide eestikeelest on olemas üks näide, Liivimaa preestritele suunatud väike käsiraamat Agenda Parma.

See on põhikoelt ladinakeelne tekst ja sisldab liturgia tekste ja palveid ja selgitavaid juhatusi preestritele ja sinna teksti on lisatud põõrdumised koguduse poole ja koguduse liikmete oodatavat või ettenähtud vastused eesti, läti, poola saksa, keeles.
Agenda Parva keelt on palju kiitetud ja selle pöhjusel näitatakse tihti, et jesuiitide keel oli väga hea ja palju rahvapärasem kui 16. sajandi põhjaeesti luterliku kirkiku kasutatud vaimulik kirjakeel.

Agenda Parva keel on väga Lõuna-Eesti murdepärane ja sujuvam kui näiteks Wandradt-Kooli katekismus aga teksti tüüp on ka veidi teistsugune.
Agenda Parva koosneb dialogist kus on lihtsad küsimused ja lihtsad vastused mida arvatavasti ongi kergem kirja panna kui abstrakseid usu tõdesid.
Ei ole teada kas tölke töö tehti otse ladina keelest või äkki mõnest teisest rahvakeelest sest ümbertõlkeid võrraldes on tähelepandud see, et erinevad tõlked ei katu omavahel.
See tähendab et uurijatel on veel vaja selgitada seda, et mida Agenda Parva päris ennast kujutab.
Üldiselt koosneb teos siis lühikestest fraasitest nii kui näiteks ristimistalituse juures: ütelge latse nimi vöi abiellumisel: tahad sina oma hää meelega ning kindmest süamest NN keda siin nääd enese ees, võta omas öiges abikaasas.
Selle ettenähtud eestikeelne vastus pidi olema: jumala nimel.
Jesuiitid kasutasid siis rahva enda sõnu ja murteid ja õnnestusid sellega täima ka oma eesmärki rahvakeelsuse suhtes.
   7.   17. sajandi algus  17. sajandi algusest on olemas veel üks huvitav leid, nimelt 22-leheküljeline Turu käsikiri, mis on osaliselt eesti-, soome- ja rootsikeelne.
Käsikiri sisaldab ristimis-, laulatus- ja matusetalituse kanoonilisi tekste.
Ristimistalituses leidub ka meieisapalve ja lühike kreedo ehk usutunnistus.

Lisaks sellele sisaldab käsikiri ka mitmeid evangeeliumipalasid ja palveid.

Viimasel eestikeelsel leheküljel on kirikulaul koos nootidega.
Arvatavasti autor on soome tagapõhjaga sest tekstist vöib leida soome mõjutusi.
Turu käsikiri kuulub ikkagi juba järgmisse arengufaasi mida nimetatakse Heinrich Stahli ajastuks (17. sajandil).
17. sajand läheb selles mõtes hooga käima, et seda aega saavad uurida ka juba filoloogid sest sealt on säilinud juba pisaval hulgal tekste.
Varasemad tekstid on ikkagi ajaloolaste pärismaa kuna näitendid on nii pisikesd et nendest mingid filoloogilist analüüsi ei anna teha.
Alates Georg Mülleri ajast säilinut tekstmassid on niin suured ja kattavad et nende põhjal esitatud anlüüsid on juba relevantsed nii filoloogia kui ka lingvistika kannalt.
On võimalik et köik olemas olev materiaal ei ole veel uurijateni jõudnud ja ka 16, sajandi tekstimassi juurde võib veel ilmuda midagi enne leitmatut.
Kristiina Ross ütleb et lootus sureb viimasena.