Kuidas luterlus on eestalaseks olemist möjutanud?

Eesti religioosne elu enne iseseisvust   Rahvusliku liikumise ajal, enne Eesti iseseisvaks saamist oli Eesti religioosne elu seotud kõige rohkem luterluse ka.
Iseseisvust toetasid geograafilised tingimused aga lisaks nähti et on olemas just luterlikule uskule põhinev, rahvusliku ärkamise teoreetikute poolt loodud ideoloogiline mõttekonstruktsioon sellest, millistel tingimustel Eesti rahvas vöis säilida rahvana.
Nähti, et rahvast ülal toetav jõu, mingi sugune enesstofooros võis põhineda vaid protestanlikule luterlusele.

Riho Saard  Eestlane ja Lutherlus  Kuidas luterlus on eestalaseks olemist möjutanud?

Luterlus ühise rahva usuna     Eesti luterlus ühise rahva usuna sai tähtsust tegelikult alles siis kui tekis konkurentsi uuete usuliste suundade vahel.
Angloameerika maailmast pärit babtism mida enne Eestisse jõudmist oli veel mõjutanud Rootsi väga sügavale juurdunud usuline rahvaliikumine saavutas Eestid üheksateistkümnenda sajadi lõpul ja tekitas ka Eestis nõ.
prii liikumise koncepti.
Teisest küljest vene õigeusukirikul oli juba oma traditsiooniline ühiskondlik seisund.
Ka Eestis sees otsiti õiget usulist lahendust mida pakkus muuhulgas Vennastekogudus mis oli iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus ja mille õpetus põhines ka luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel.
Selle tegevust peeti ikkagi kahtlaseks kuna liikumine rõhutas liialt inimese eest kannatada saanud Kristuse pilti.
Nõ Kristuse haavade verekultuur ja kannatusmüstika leiti demokratia suunas arenevas ühiskonnas liiga vööraks samuti nagu sakraalse kunsti ja kirjanduse välja tooma sõnum sellest, et inimene ei vabane Kristuse kannatuse eest iialgi vaid peab alati selleks midagi tagasi andma.
Teoreetikud leidsis et vaba ühiskonna liige ei või ohverdamist liigselt rõhutada kuna on vaja suunata ennast rohkem arengu poole.
Kristuse mõteline pilt rõhutas seda mida tema tegi inimese eest  ja samas esitas küsimuse millise vastuteene inimene teeb.
Rahvusliku ärkamise teoreetikud nägivad, et arenevas ühiskondlikus elus me võime olla vastuvõtjad ja sellest piisab.
Tagasi andmise dimensioon ehk küsimus mida mina omalt poolt teen  Kristuse eest võib ja peab jääma isiklikus.
         Eesti lugu  Riho Saard  Eestlane ja Lutherlus  Kuidas luterlus on eestalaseks olemist möjutanud?

Prii liikumise aeg  Prii liikumise ajal moodustunud kogukonnad jäid üldiselt üsikonnale võõraks kuna nendel puudus nägemus sellest kuidas kogukond asetseks suhtes teiste ühiskondlikamate üheduste hulgas.
Teoreetikud kartsid et prii liikumine ohtlustab eesti rahvast sidudes tähelpanu ainult moraalsetele küsimustele.

Resursse ei oleks tohtinud annetada ainult usuliste toimigute jaoks kuna mujal ühiskonnas oli ka vaja käsi töötama, ajusid mõtlema ja inimesi sönumied edasi väljastama.
Saati aru ja taheti, et rahvas oli vastuvõtlik ka teistele kultuuriilmengutele.
Sakslaste poolt juhitud Vennastekogukonna heaks peab siiski ütlema et selle piiride sees said koolitust ka vähasema tähtsusega inimesed ja asja juurde käiski see, et naisi õpetati näiteks lugema ja kirjutama.
Naistel oli oma tähtis ülesanne õpetada teisi naisi ajal kui koolitamine veel ei olnud köigile käe ulatuses.
Samas siiski oli olemas oht et piiride sisse jäävad niin naised kui mehed suunavad oma pilgu kergelt argielust eemale, üleliigselt jumala poole.
       Eesti lugu  Riho Saard  Eestlane ja Lutherlus  Kuidas luterlus on eestalaseks olemist möjutanud?

Dogmaatiline alus  Siiski, et luterlikul usul oli juba aastasajandeid pikad dogmaatilised juured tuleb näha, et piibel ja eesti luterlik jumala pilt on karmim kui näiteks saksa dogmaatikas.
Et inimesed hirmutada kas pöhikiriku või vaba liikumise juurde oli süü tunne märkatav põhjus miks valida oma vaimseks kojuks ja juhatajaks saksa traditsisioonist välja toodud kiriku õpetus.
Räägitakse süükultuurist mille sündi mõjutas paljult see kuidas sakraalseid tekste tölkiti eesti keelde.
Nähtav vahe on see, et saksa kulturis inimesed uskusid lisaks jumalale ka endasse aga seda usku ei tahetud tuua nii vabana eesti dogmatiikka.

Elava ja karmi ohu ees inimesed kelle paganusuklik taust ei olnud veel nii kaugel olid valmid ohverdama ennast.
Seda nõued esitas Vennaskogukond levitades nüüd siis paljude kirjaoskusega inimeste abil sõnumit karmist tulevikust nendel kes asja ees võlgu jäävad.
Peitades teadlikult ka seda et eestil oli tegelikult olemas oma - kuigi paganlik, aga siiski oma - folkloristika.
See sisaldas paljusid lahendusi elus eksinuile ja väljapääsusid oli olemas siiski, et eksinud sai oma karistuse.
Uue jumala ees ainuke väljapääs oli andestamine ja selleks võimeline oli siis ainult jumal ise.
Selle tulemusena sündinud süükultuur on põlvkondade vahetumise jooksul muutunud häbikultuuriks mis koormab edaspidiselt eesti luteri kirikud.
            Eesti lugu  Riho Saard  Eestlane ja Lutherlus  Kuidas luterlus on eestalaseks olemist möjutanud?

Kogukondade väljakutsed taasiseseisvuse ajal     Taastatud iseseisvuse algul tekis inimestel suur huvi uuesti kiriku juurde tulla ja liituda kogokondade liikmeks aga juba nüüd, 20 aastad hiljem on selgelt näha et kirik ei suuda anda seda teenust oma liikmetele, mida nad vajavad.
Mis sii võiks olla kiriku tulevik?
Kas edaspidi teha oma talitusi pühapäevadel kas või tühjadele saalidele vöi kas oleks võimalik leida tee uuesti rahva hulka rahva kirikuks?
Seda lahendust ei leiagi nii kergelt ja kirik üle maailma piinleb sama moodi sekularisatsiooni käes.
Riho Saard ei oska ka anda vastust ja ta leiab et vastus tegelikult asubki igal ühel südames aga ta näeb ka et kirik vöiks vastuvõta ülesandeid mida ta siiamaani ei ole omaks võtnud.
Ta mainib et on olemas kaks piiblid ja kaks kirikud sõltudes sellest kes neid vaatab: kas akadeemiline usu uurija või vaimsetel põhjustel asja uuriv isik.
Kui ühendada nende kahe huvidering vöib olla kirkul võiks olla teistmoodi tuleviku pilt kui tänasel päval.

Kirik on jäämas ühiskonnas väga nähtamatule kohale aga on ka teisi asju mida mõni silm ei näe.

Siiski nad elavad edasi.