Möödunud pühapäeval ärkasin väga hilja.
Kell oli juba 10.
30, kui tõusin voodist üles.
Ärkasin toimekana, mitte ainult seetõttu, et olin maganud nii pikalt, vaid ka seetõttu, et ees oli väga lõbus päev.

Läksin keskpäeval kodunt ning sõitsin bussiga Lammisse, kus minu tüdruk Heidi elab.
Esiteks olime paar tundi tema ema ja vendade kodus.
Seal tegi Heidi ema meile karjalapraadi, mis oli väga  maitsev.
Pärast külaskäiku läksime seuradele.
Kui seurad lõppesid, mõtlesime sõpradega välja, et läheme lõkkekohale Aulango tehissaarele.
Ostsime kauplusest vorsti ning sõitsime Aulangole.

Saar oli päris imeline.
Kui kõndisime saarele mööda väikest puusilda, panime tähele, kuidas maa oli kaetud kollaste lehtega ja sügisesed kased lehvisid tuules mahedalt.
Lõkketule ümber istudes küpsetasime vorsti ning rääkisime sõpradega üht ja teist.

Meil oli tõesti lõbus, aga eelkõige tundus minul lõbus olevat, sest naersin nii palju, et juba vorst kukkus minu käest lõkketulle ning muutus mittesöödavaks.
Ehkki ilm oli väga külm, alla kümne kraadi, oli meil väga soe, kuna istusime üksteise kõrval, lõkke läheduses.

Lõpuks hakkas õhtu juba hämaraks minema.
Tagasi autode juurde minnes jäime mina ja Heidi hetkeks imetlema kaunist tähistaevast.
Teised olid juba autode juures, aga meile tundus, et aeg oleks hetkeks seisma jäänud.
Kuulsime vaid, kuidas puud kahisesid õrnasti ja lained loksusid vaikselt vastu rannakive.

Siin oleks võinud ka kauem olla, aga kohe tuli meelde, et pean kiirelt rongile jõudma.
Ütlesin sõpradele head aega, ja siis läks Heidi viima mind rongijaama.

Kodus meenutasin möödunud päeva sündmusi.
Oli tõesti värskendav kogemus, kui sain looduse rüpes oma sõpradega ning kullakesega aega veeta.
See päev jäigi kallina looduselamusena igaveseks ajaks meelde.