Ühel augusti hommikul ütles minu noorem tütar, et tema tahab minna mustikal.
Plaan oli väga sobiv, sest meie olime kahekesi kojus, kui suur õde oli oma sõbra juures.
Sõime siis hommikueine ära ja teime koos võileivad ja mahla valmis.
Aga kuhu minna?
Olen elanud Tampere linnas peaaegu kogu minu elu aeg aga mulle ei tulnud hästi meelte, kus oleks kõige parem mustikamets.

Tavaliselt käime mustikal kaugemal.

            Läksime siis sõitma jalgrattatega.
Päev oli ilus aga mitte liiga palav.
Taeval olid väikesed, udusulised pilved ja linnud laulsid, kui lähenesime metsa.
Jätsime jalgrattad puude alla ja läksime kõndima mööda rada.
Leidsime palju mustikavarsi, aga nad olid tühjad.
Ainult mõni väikene mari oli jäänud järele.
Rada viis suure mäe peale, kuhu me kõndisime.
Mäe peal istusime kaljule ja sõime toidumoonad ära.

Pärast vahepeatuse leidsime koha, kus olid natuke rohkem marju.
Sõime neid ja korjasime marju ka purki, mis olime kaasa võtnud.
Minu tütar leidis kimalase, mis roomas rajal.
Sellega temal juba aeg läks, kui see väikene putukas oli tema arvamusel väga huvitav.
Arvan et see asi jäi talle kõige paremini meelte meie mustikaretkest!