"Loe 40 lehekülge eestikeelset kirjandust".
Kui kuulsin ülesande, ma otsustasin, et ma ei taha lugeda raamatukogu riiulist esimesena kätte sattuvat raamatut, vaid valiksin raamatu, mida hinnatakse selle oma kodumaas isegi natuke.

Suundusin siis oma ametliku nõuandja ehk proua Interneti juurde, ja kui vaatasin läbi Wikipedia-artikleid, valisin Oskar Lutsu ja tema Kevade-teose juba selle pärast, et see on ka soome keele tõlgitud (halbu raamatuid ei tõlgida, eks tõsi?). Aga siiski ma ei arvanud, et valik on tõeline klassik eesti kirjanduse hulgas.

Algul kahlustasin oma võimeid lugeda raamatut keeles, mida olen õppinud ainult mõne kuu jagu.
Kas keelesugulusest tõesti nii palju abi oleks, et saaksin loost aru?
Aga ma pidin ainult harjuda sellele ideele, et nüüd loeatakse eesti keeles, ja päris kõiki sõnu ei peagi tingimata teada.

Olulisem on panna oma senine keeleoskus proovile ja üritab selle abil saada selge lugu käigust.

Kui lõpuks hakkasin lugema raamatut "paljalt" läbi, üllatuseks sain aru rohkem kui ususin, kuigi algus oli veidi raske.
Aga juba ainult vormi- ja lauseõpetuse tundmine tegi lugemist tunduvalt kergemaks.
Lugesin raamatu veel teise korra täpsemalt.
Seekord panin rohkem tähele sõnavara ja selgitasin ka teisi keerulisi kohti.
Kogemus oli lõppude lõpuks päris meeldiv.
Tulemuseks oli, et sain lugeda eesti klassikalist teost, mis jutustab väga huvitavat lugu, ja lisaks lugedes suurendasin oma eesti keele sõnavara ning õppisin kindlasti palju rohkem eesti keelest ja arvatavasti ka Eestist.
Kokkuvõtlikult lugemisprotsess kirjeldab soome vanasõna "algus on alati raske, kuid lõpuks tänu seisab".