Minu pidi algusest peale käia vaatamas "Külmetava kunstniku portree", aga külmetusin ise ja jäin haigeks.
Kahjuks ma ei saanud uut piletit, ja sest minu rahad hakkas ka kokku kuivama, ma käisingi vaatamas arheoloogia ja ajalooüliõpilaste "Jõulunäidenduse".
Ajaloolised olid võtnud nende kursusevanema pantvangiks, sest ta oli olnud nii laisk, et Jõuluvana ei tahtnud nene pittu enam tulla.

Ainud võimaldus saada Jõuluvana tagasi tulema oleks laulmine... Ja muidugi iga kursus eriti, ja kui nad ei laulaks, oleks halvasti käinud: ajalooliste relv oli eriti kohutav - astel!
Ja nende desarmeerimine oli võimatu ülesanne, uue süsteemi tõttu iga aasta ülikooli astub sisse 60 uut ajalootudengit, neid oli siis liiga palju... Siis pidi laulma.
Üldse õppetooli personal ei olnud kaitse all.
Minu oma soosik oli üks arheoloog, kes etles "Jõululuule".
Siin etleja oli verivorst, päkapikk, viinapudel ja kasvõi midagi muud!
Lisapunktid suurepärasest sisseelamisvõimest... Aga kõige suurem näidendis oli kui inimesed läks tantsule.
Nüüd ma olen täiesti kindel, et eesti mees on tõeline tantsulõvi!
Kahjuks mul oli kõrvapõletik ja tein antibiootikumikuuri läbi, ja minu pidi  lükata tantsukutsud tagasi.

Kahju, sest kunagi varem ei ole papp mind tantsima kutsunud!