KOKKUVÕTE  Kuna infinitiivi vead esinevad väga tihti vene kui emakeele rääkivate inimeste kõnes, tuleks teha kõike võimalikku, et neid vältida.

Infinitiivi vead kuuluvad universaalsete vigade hulka ja neid teeb enamik eesti keele õppijaid.
Kokkuvõtteks tahaksime veel kord rõhutada, et eesti infinitiivi valikuga seotud vead venelaste kõnes on tingitud kahe keele infinitiivide erinevustest.
Saab väita, et tähtsamaks erinevuseks on kahe infinitiivi olemasolu eesti keeles ja ühe vene keeles, just sellest on tingitud suurem osa vigu.
Eesti infinitiividel on omakorda olemas ka käändevormid, mille kasutamine on eriti keeruline vene keele emakeelena kõnelevatele inimestele, sest eesti infinitiivide käändevormide mõisteid väljendatakase vene keeles leksikaalselt ning nende õige kasutamine nõuab erilist keeletundmist ja tähelepanu.
Käändevormide väärase kasutamisega seotud viga on antud analüsis umbes 7%.
Antud töö autoril oli kaks eesmärki.
Teooria osas tuli kõrvutada omavahel eesti ja vene infinitiive selleks, et välja selgitada sarnasusi ja erinevusi nende vahel, mis on vajalikud analüüsi jaoks.
Seejärel oli vaja välja selgitada vigade põhjusi ja seletada neid eesti grammatika lähtekohast ning määrata verbe, millega eksitakse kõige sagedamini.
See peaks aitama õpetajatel määrata verbe, millele tuleb õpilaste erilist tähelepanu pöörata.
Praktiline ülesande  oli koguda eesti infinitiivide kasutuse vigade näiteid ja analüüsida neid.
Näidet  on kokku 160, kõik need pärinevad kirjalikest töödest, õppijate keeletasemed olid erinevad, algtasemest alatest kõrgtasemeni välja.
Analüüsi käigus kujunes välja 5 vigade tüüpi: ma-infinitiiv da-infinitiivi asemel, da-infinitiiv ma-infinitiivi asemel, ühend kolmes verbist, õige ja vale ühes lauses ja käändevormide viga.
Tööst selgub, et ma-infinitiiv da-infinitiivi asemel võtab 48,63% vigade põhiarvust, da-infinitiiv ma-infinitiivi asemel ainult 31,14%.

Kuna vahe kahe näitajate vahel on üsna suur, saab järeldada, et ma-infinitiivi kiputakse üldistama ja kasutama da-infinitiivi asemel.
Üheks põhjuseks on arvatavasti see, et ma-infinitiiv on esimene verbi vorm, mida õpitakse lastele koolis või algtaseme õppijatele.
Lisaks peetakse ma-infinitiivi verbi põhivormiks, sest just selles vormis järjestatakse verbid sõnastikes.
Tööst tuli välja, et eesti keeles ühildub ma- ja da-infinitiiv verbidega, mis näitavad tegevuse aspektuaalset tähendust.
See tähendus määrab ma- ja da-infinitiivi valikut.
Saab väita, et da-infinitiiviga väljendatakse tavaliselt tegevuse imperfektiivset akpekti, ma-infinitiiviga aga tegevuse perfektiivsust.
Üheks vigade tekitavaks TEKKIMISE põhjuseks võib olla see, et kõneleja valib eesti infinitiivi sõltudes sellest, mis aspekti väljendab antud verb tema emakeeles, kuigi tihti infinitiivi valik ei sõltu sellest ja kehtib teine reegel või hoopis rektsioon.
Selle tüübi vigu leidus käesolevas analüüsis umbes 20%.

Analüüs näitas, et umbes 67% kõigist vigadest on tehtud konstruktsioonides modaalverbidega.
Põhjuseks võib nimetada seda, et modaalverbid nõuavad enamasti da-infinitiivi.
Aga vene keele kui emakeele kõnelejad pidavad ma-infinitiivi neutraalseks ja kasutavad seda iga kord, kui kahtlevad mis infinitiivvormi valida.
Samuti eksitakse liikumist väljendavate verbidega.
Käesolevas analüüsis leidus 15 sellist viga.
Need verbid nõuavad tavaliselt ma-infinitiivi, kuigi venelased kipuvad kasutama nende verbidega da-infinitiivi.
Vene keeles nõuavad liikumist väljendavad verbid imperfektiivset aspekti, aga eesti keeles väljendab imperfektiivset aspekti da-infinitiiv.
Arvatavasti püüab kõneleja sihtkeelede emakeele strateegia üle kanda, ja see põhjustab vigu.
Eesti infinitiivi valikut mõjutab aktiivsuse ja passiivsuse kategooria.
See tähendab, et ma- ja da-infinitiivi valik sõltub sellest, kas isik või asi, millele on tegevus suunatud, on aktiivne või passiivne tegija.
Vead tekivad ka juhul, kui verbi tähendused ja kasutusreeglid ei lange kahes keeles kokku.
Kui ühte tähendust väljendab mitu sõna, ning nende kasutusreeglid ei ole kinnistunud, kipuvad venelased neid verbe üldistama valides tihtipeale väärase infinitiivi.
Eesti keeles on hulk verbe, mis nõuavad reeglite järgi kas ma- või da-infinitiivi.
Vigu tehakse kõige sagedamini juhul, kui need reeglid jäävad omandamata.
Neid vigu on 35%.

Vead esinevad ühendis kolmest verbist, milles kaks on infinitiivi vormis ja üks neist   dikteerib teise vormi.
Kui fraas on pikk, inimesel võivad segamini minna põhisõnad ja nende laiendid.
Põhjuseks on arvatavasti see, et sellistes konstruktsioonides on eksitav sõnajärjestus, see ajab kõnelejat segadusse ja kõneleja ei mõista, mis verb dikteerib teise verbi vormi.
Sellisel juhul üks infinitiiv on tavaliselt valitud õigesti, teine aga valesti.
Õpilaste kirjalikes töödes esinevad infinitiivvormide moodustamise ja kasutamise vead on tihti tingitud sellest, et  õppijad ei ole vajalikus ulatuses omandanud vastava infinitiivi kasutamisreegleid.
Antud analüüsis neid on 13 (umbes 7,1% kogu vigade arvust).
Infinitiivide käändelised vormid on eriti keerulised vene keel kui emakeele kõnelejate jaoks, kuna nende tõlge eesti keelest vene keelde nõuab väga sügavaid teadmisi ja keeletundmist.
Ja ainukeseks võimaluseks neid vigu vältida on õppida neid verbe pähe.
Umbes 5% on juhtumeid, kus ühe lause raames  on kasutatud ühe ja sama verbiga nii õige kui ka vale ininitiiv.
Sellist viga on 8 ja need tulevad arvatavasti kõneleja tähelepanematusest, lohakast suhtumisest keelde.
Kui õppija üks kord kasutas õige infinitiivi, aga teist korda tegi sama verbiga vea, saab järeldada, et ta tegi seda kogemata, tähelepanematusest.
Mõnikord vead tekivad ka juhul, kui kõneleja võõrkeelt õppides sai mõnede verbide kasutusreeglid selgeks, samal ajal kui teiste verbide reeglid jäid õppimata.
Vahetevahel tulenevad vead põhifraasi positsioonist lauses, eriti juhul, kui kõneleja keeletase on madal.

Kui konstruktsioon või üksik verb, millest sõltub infinitiivi valik, asub lause lõpus, ei oska kõneleja reeglit järgida.

Uurimuse põhjal saab teha järelduse, et verbidest eksitakse kõige tihedamini pidama, hakkama, tahtma verbidega.
See võib olla tingitud sellest, et need verbid kuuluvad põhisõnavara sisse  ja selle tõttu neid kasutatakse kõnes ja kirjas eriti sageli.
Verbiga hakkama asendatakse teisi sõnu, pidama on kõige sagedamini kasutatav verb, mis väljendab kohustust.
Järelikult võimalus teha viga nende kasutamisel on suurem.