Lapsepõlvest vanemad ootavad kui nende laps alustab rääkida.
Nad tahavad aru saada oma lapsi ja see on õige.
Rahv ei saa suhelda kui ei tea mis soovivad teised inimesed, sest tihti ainult teised inimesed innustavad meid tegevusele.

Keel on vaja kõikidel: koolides, ülikoolides, tööl ilma keeleta suhtlemine muutub ebavõimaluseks.
Iga inimene teab, et keele abil rahv elab.
Keel annab elu.
Inimestele on vaja rääkida oma probleemidest.
Keegi ei saa jääda kõiki ennas.
See on tähtis täna päevadel: Riigi jaoks ja rahva jaoks.
Keel see on sõnad aga sõna abil on võimalus tappa ja aidata.
Keel on rahvuse hing, sest inimesed teavad oma soovidest ja eeldusedest teise inimesi Keeled on erinevad: keha keel ja suhtlemine keel.
Inimesed, kes ei oska rääkida või kuulda oskab rääkida ja kuulda oma keha abil.
Mulle tundub, see tõendab, et keel on tähtis ja see on rahvuse hing.
Kui inimesed ei oskaks suhelda, inimene elaksib oma maailmas ja ei teadnudki teistest midagi üldse.
Keegi ei saa elada ilma suhtlemiseta, see on väga raske: ei ütle oma soovidest, oma probleemidest ja oma seisukohtadest.

Ma olen nõus Lev Tolstoi väidega.
Kõned innustavad ja aitavad, selle pärast need on rahvuse hing.
Hing peab elama aga suhlemisega rahv elab.