Reedel, 04.
12.
2009 Tallinna ülikoolis toimus Eesti teadukeele konverents.

Esimesena esines avasõnaga TLÜ teadusprorektor Mats Estonius.

Oma ettekannega esimesena esines Henn Käämbre TÜ Füüsika instituudi töötaja.
Etekanne pealkiri oli "Habent sua fata verba" (verba ehk libelli).
Henn Käämbre alustas sellest, kuidas sõnad võivad muutuda, muutuda oma tähendust.
Ta toob näidena sõna laser, varem laser oli taim Põhja Aafrikas, paegu aga see on aparaat.
Sõna automobiil - ise sõitja, täna see sõna moodustas: auto ja mobiil ("mobla").
Edasi Henn Käämbre pakkus füüsikasõnu, mida võib kasutada füüsika õpikutes ja sõnastikutes.
Näiteks, laeiefunktsiooni asemel võib öelda leiulaine.
H. Käämbre sõnade järgi võib öelda ka infraultravalguse asemel infra valgus ja ultra valgus.
Selle ettekanne autor arvab, et need sõnad, mida ta pakkus parem peegeldavad mõistet.

Teine oli Helena Uleksini ettekanne "Piirkonnaspetsiifika oskussõnavaras muusikaterminoloogia näitel".
Ettekanne autori sõnade järgi muusikaterminid on seotud konkreetse piirkonna ja rahva kultuuriga.
Muusikaterminoloogias toimuvad liigituse.

Tänapäeval eristatakse vana (klassikaalne muuika, muusikateooria) ja uut (varjane-, rahvus- ja nüüdismuusika) terminoloogiat.
Liigituse põhjused on erinevad: muusika päritolu, muusika säilitamine ja levitamine, muusika funktsioonid, helilooja tähtsus.
H. Uleksini sõnade järgi kindel muusikatermin muusikas tähendab üht, rahvases on aga teine tähendus.
Muusikateminitega on ka seotud mõned probleemid, näiteks: lähedased mõisted ja sarnased terminid; lähedased mõisted ja erinevad terminid; sarnased mõisted ja sama termin; sarnased mõisted ja sarnased termin jm.

Järgmisena esines Toivo Univer oma ettekannega "Pomoloogia on eestikeelses trükisõnas sajandivanune".

Toivo Univer on Eesti Maaülikooli töötaja.
Ta andis lühike ülevaade Eesti pomoloogia ajaloost.
1900-ndate  aastate  alguses tekkis vajadus kirjeldada sorte, see tähendab, et on vaja anda vajalikku keelt.
1903. aastal ilmus esimene sortide raamat, mille tõlkija oli J. Taugem.
19. sajandi lõppus ja 20. Sajandi alguses eestikeelne ajandusalane, pomoloogia sõnavara oli peamiselt skasa ja vene keeltest.

Neljasena oli Raivo Kalle ja Ranata Sõukandi etekanne "Etnobotaanilise teaduskeele vajalikkusest".

Autorid arvavad, et Eesti botaanikas on suur brobleem, mis on seotud terminitega.
Botaanika peab silmas, et igal taimel peab olema oma ametlik nimetus ja kirjeldus.
Loomulikult me ei kasuta neid termeneid igapäevases elus.

Võib teha järjelduse, et rahvapärane süstemaatika ning kategoriseerimine on erinevad asjad.
Miks just peab olema igal taimel ametlik nimetus?
Rahval, erinevatel kohtadel, ühel ja samal taimel võivad olla erinevad nimetused, mõnikord aga nimetus üldse puudub.
Ka ühel taimel võib olla palju liike ning võib tekkida situatsioon (kui taimel on rahvapärane nimetus), kui üks inimene räägib ühest liigest, teine mõtleb, et jutt läheb teisest liigest.

Järgmine oli Mati Laur oma ettekannega "Eksonüümide alakasutusest teadustekstis ajaloolase pilguga".
Mati Laur tõi näitena paljude riigide nimetused, mis said ajaloo jooksul teised nimetused.
Paljud nimetused vahetasid pärast II maailmasõda.

Näiteks: Lviv / Lvov, Milaano / Milano, Nice / Nizza, Reval / Tallinn (enne 1918), Petrovski / Petrozavodsk  jm.
Mati Laur märkab, et tänapäeval ka võib kohtuda vananenud nimetused.
Ta ütles, et ise oli näinud, et lennujaamal oli kirjutatud Milaano Milano asemel.

Kuuena esines Toomas Silk.
Tema ettekanne oli pühendatud teemale "Kas aimekirjanduse tõlkimine ja toimetamine on lihtne?
". Toomas Silk ütles,et Eesti kirjanduses 3 / 4 koostavad tõlketeosed.
Ajalehes "Postimees" oli artikel, kus Juku-Kalle Raid kirjutas, et ei ole meil juba halba tõlke.
Samal ajal ilmuvad õpikud, raamatud, kus on väga palju vigu.
Toomas Silk väidab, et toimetaja on viimane instants, kes peab kõike kontrollima.
Aimekirjanduse ülesanne - selgitada laiale auditooriumile mingit teadust.
Paljud tõlkijad püüavad tõlkida omamoodi, oma emakeele grammatika moodi.
Tõlkijast sõltub üsna palju, ta peab tundma teemat, millega ta töötab ning mida ta tõlgeb.
Kui tõlkija ei saa hästi aru mida ta tõlgeb, raamatus tekkivad lollused, naljakad situatsioonid või sisu ei vasta tõele.