Eesti keele kui teise keele test    Kirjutamine  Kirjutage essee teemal "Mis teeb eestlastest laulurahva?
"  Essee pikkus 300 - 350 sõna.

Essee peab  - olema arutlev, analüüsiv ja üldistav;  - tuginema loengus ja lugemistekstis esitatud faktidele.

Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.

Võib küll lihtsalt öelda, et kuna eestlastel on õudsalt palju laule, millest enamiku moodustavad võib-olla just rahvalaulud ning seega nad ongi laulurahvas, oleks lihtsalt liiga kuiv.
Tõelist teadlast sellega ei rahuldata.
Olgugi, et kaevata põhjusteni ja nende tingimusteni tuleb antud juhul kaugele ajalukku.
Aga see ongi üks tähtis osa minusuguste tööst.
Miks siis just laulurahvas?

Üldiselt laulud said oma alguse püüdmisest saada aru ja kirjeldada maailm, mis on igaühe ümber.
Juba sajandeid tagasi laulsid eestlased üldiselt küla- ja isiklikust elust ning need laulud saatsid inimesi hällist hauani, mõlemad kaasarvatud.
Laulda võis nii midagi tehes, kusjuures lauldes just oma tegust ja võib-olla isegi sõnu väljamõeldes, kui ka lihtsalt olles.
Enamasti kogunedi kampaaniadesse ja lauldi koos, näiteks midagi kududes.
Laulsid enamasti naised kuna kodutööd olid ikka igavamad põllutöödest.
Kui aga tuli juba külamastaabne pidu, siis pandi koos kooreid.

Mingit pillisaatmist polnud ning ainukesed mittevokaalsed tegevused olid tants ja rütmisliikumine.
Niisuguseid laule tähistatakse regivärsilisteks.
Võib-olla meie arvates olid nad igavad, aga just sellest koosneski rahva lõbu ja ka identiteedi loomine ehk oma koha maailmas leidmine.

Kuid maailm ei seisa kohal ning areneb, areneb ka rahvamuusika.
Üha rohkem laule mõjutab luterlus ning lauldakse ristiusu teemadele 19. sajandil sellele lisanduvad ka mõjud välismaalt, ennekõige Saksamaalt ja Lätist, kus olid arenemas romantistlikud mõttelaadid, ning Venemaalt.
Üha rohkem mängitakse lõbusaid laule ühelt poolt ning "vanamoodsaid" laule teiselt poolt.
Tihtipeale juhtuvad kokkusulamine omavahel ja ka klassikalise muusikaga.
Ka tänapäeval võib kohtuda rahvalaulude ja popmuusika sümbioosiga.
Sellised heliloojad nagu Arvo Pärt ja Veljo Tormis on ehk parimad ülemaailmsed näided.
19. sajandi uus muusika - riimilaulud - levivad helikiirusega ning aitavad rahvuslikule ärkamisele ehk uue identiteedi loomisele; vaatamata raskustele, need tendentsid olid säilitatud ka keerulisel 20. sajandil ning aitasid meil ka iseseisvust pälvida.
Sest eestlaste identiteet on nende lauludes ning nii jääbki.

Uus 21. sajand on lahtine nii rahvalaulude kui ka uuete mõjude jaoks - Eestis on selleks kõik tingimused.

Haruldane rahvas hoiab oma juuretest kinni, samas kasvades ja minnes edasi.

Rahvalaulud on juba ammu leidnud oma aset isegi uuetes esinejates ning seda on rõõm teada.
Sest see annab mulle kindlust, et me oma eripära ei kaota.
Ilma temata pole ka rahvast.
Ning kui meie - eestlaste - eripära on nii-öelda arhiveeritud just rahvalauludes, siis oleme järelikult laulurahvas.