Kelleks ma tahan saada?
See on üsna oluline ja aktuaalne küsimus meie elus.
Üsna suure tõenäosusega võin öelda, et kaasaegsed noorukid kardavad, et kui nad saaksid kõrgharidust siis nendele jääks vähe aega hobbidega tegeleda.
Kahjuks see on nii moodi ja ma ei hakka selle vastu vaidlema.
  Maailmas on palju kunstiinimest.
Nendel on lai silmaring ja huviring.
Niisugustele inimestele on raske "istuda ruumis ja täiendada pabereid".
Nii Eestis kui ka välismaal kunstiinimestele on raske.
Praeguse joonistaja, laulja või näitleja palk on madal.
On ka inimesed, kes ei saavad oma kunsti abil midagi (mingeid raha).
Inimesi on erinevaid ja sellepärast ei saa olla üht lähenemist sellele.
  Kui ka elus on ka teine pool ... Kaasaegses maailmas on palju võimalust tegeleda oma lemmikute asjadega tööl.
Näiteks, inimesele, kes huvitub muusikaga soobib muusika õpetaja eriala.
See on hea võimalus mängida pilli, laulda, korraldada ettendusi ja (mis on eriti oluline) juttustada muusikast inimestele.
Kunstnik võib töötada mingis muuseumis või galeriis.
Päeval jutustada inimestele kunstist ja ajaloost aga õhtul tulla koju ja alustada joonistada.

Kahjuks kunstiinimestele on raske tööt leida, mis vastab nende vajadustele, aga kaasaegses maailmas on palju võimalusi ühendada oma hobit ja tööt.
Kui inimese oleks soov, ta võiks kõigega hakkama saama.